Tänaseid toimetusi

ära viska homse varna. Vedeles mingisugune hunnik eterniiti. No metsaalla muidugi ei vea, tavalise prügi vahele kah ei peida loomulikult, õnneks on olemas jäätmejaamad, kuhu saab selle utiliseerida. No mingi üks kant oli, ehk kuupmeeter, äraviimine umbes 700.- Nii, siis tekkis dilemma. Eterniit vedeleb venna maja ümber, tema sellest lahti tahab saada, kui kohe viia, saaks viia sõjamäele, 900.- kui homme viia, siis on lähemal ja 700.- Mina väidan, et täna on kasulikum viia kallimalt ja kaugemale, kui homme odavamalt ja lähemale. Kuna see päev, kui see vaidlus toimus, siis oli mu sünnipäev, väike tordilaud sugulastega, jook see ja ma ei suuda oma pointi arusaadavaks teha. Kõigi arvates olen ma totaalne loll, kes aru ei saa, kuidas homme ja odavam kaalub üles ühe päeva eterniitide vedelemise ümber maja. Aga ei kaalu. Sest tegelikult ei tea me kunagi , mis homme toimub. Me ei oska võtta arvesse kõiki tegureid otsuse tegemiseks, oskame võtta ainult kõige elementaarsemad, nagu raha ja füüsiline koormus. Aga miks on kõige meeldivamad tööd tihti rasked ja kulukad? Kuidas hinnata ärategemisest ja millegi valmimisest saadavat rõõmu? Kuidas hinnata vaba aega uute asjade ettevõtmiseks järgmisel päeva, tüütu kohustuse minevikku vajumist?
Mul on natuke kahju, et ka minule tundub eterniidi samal päeval äraviimine täiesti ajuvaba ettevõtmisena, et minagi ei oska hinnata millegi saavutamist, et ma tunnen rahulolu "õigest" otsusest, kuigi tegelikult olen ma seega rahul, et ma midagi ei teinud. Kui ma vaatan tagasi oma elule, on seal geniaalseid loogilisi otsuseid, mis on mul tihti suurt vaeva aidanud vältida, aga veel paremini on näha, kuidas otsuste tegemisel on alati tingimused puudulikud.
Igatahes, nüüd see kuradi käru seisab aias kaks nädalat eterniidikuhi peal, täna sadas käruomanik hommikul sisse, et tal käru vaja, ei saa, eterniit on peal, ok, eks ta siis võtab rendist, 350 eek, meie maksame. Niipalju siis "õigest otsusest" ja selle tegemisega kaasnenud rõõmust.