Into the wild

Vaatasin kah ära lõpuks selle paljukiidetud filmi ja natuke segased tunded olid pärast filmi. Film oli hea, selles pole kahtlust, aga siiski midagi jäi häirima. Enamasti meeldivad inimestele filmid, mille peategelasega nad suudavad ennast samastada, 14 aastasele meeldib karate kid, ta saab ette kujutada, kuidas ta kooli bullile tappa annab peale mõnenädalast poksikoti peksmist, 30 aastane naine vaatab "eat pray love" ja kujutab ette, kuidas ta oma mehe pikalt saadab.
Nii ka selle filmiga; mingis osas saaks nagu samastuda, teisalt jällegi on mingi viga sees. Mõtlesin päris pikalt sellele ja ega ma päris aru polegi saanud, milles probleem on. OK, kutile ei meeldi tänapäevane raha jaht, külmad inimestevahelised suhted, otsib tõelist õnne ja looduslähedust. Sellest ma saan aru, olen sama teed mööda viimased 5 aastat käinud. Aga teisalt läks ta minuarust vastuollu kõige esmase tingimusega oma õnne ja vabaduseotsingul ja see on- õnn ei saabu sulle kunagi tulevikus. Ei ole nii, et teen selle (vastumeelse asja) veel ära ja siis saabub tõeline rahu pähe ja südamesse. Peategelane oli ikka koguaeg kuhugi minemas, mingisugust plaani ellu viimas, mis pidi talle (tulevikus) selle lõpliku rahu andma. Heaküll, filmi võib ka nii võtta, et see oligi selline tüüpilise ühiskonna poolt muserdatud noore teekond ja ta on lihtsalt oma soovid ja tahtmised välja vahetanud, aga oskused oma soove täita on ikka samad. A´la paneme raha põlema, siis oleme vabad selle orjusest. Minuarust peaks esimese asjana , kui oled vähegi tunnetanud tõelist vabadust ja kohalolekut, kaduma ära usk ja kiindumus igasugustesse loogilistesse seostesse, millega mõistus on harjunud seda maailma, iseennast ja enamus suhteid defineerima. Kuhugi minek, et saaks omaette olla, ei tundu enam lahendusena, see muutub samasuguseks ego vajaduseks oma olemasolu tõestada ja seda maailma kindlatesse raamidesse suruda. Loomulikult annab loodus kiirema laksu, loomulikult saab seal kiiremini ühenduse olemisega, aga filmi minuarust üks meeldejäävamaid kohti, kus ta oli tagasi linna sattunud ja tundis ennast nagu vanglas, näitab minuarust, et ta polnud tegelikult kuhugi eriti jõudnud. Ei tea.
Ma proovin teistmoodi. Minu elu kõige õnnelikum päev, vol 1.
Istun Pamiiris, 6000m kõrgusel mäenõlval lumes, vaatan ümberringi, näen umbes 200 km kaugusele, tõeline rahu ja vaikus, aju seisab hapnikuvõlas, mitteühtegi muret pole, elan või suren, millelgi pole tähtsust, on ainult fantastiline vaade, taevas on tumesinine, tsivilisatsioonist pole ühtegi märki, kui ainult teised samasugused hingeldades mööda rühkimas...Mind valdab täielik õnnetunne, täiesti uskumatu kaif, sellist tunnet pole varem kunagi tundnud.
Pikka aega pärast seda jäi see mind painama, argipäevane elu kahvatus kohe, kui sellele hetkele mõtlesin. Organiseerisin tihti asju niimoodi, et saaks jällegi minna ja sama asja kogeda.
Minu kõige õnnelikum päev vol 2.
Mõned aastad hiljem suvisel Eestimaal. Kusagil kesk-eestis on ehitusobjekt. Eelmiselt objektilt rahad kinni, meestele maksmata, endal pole kah olukord kiita. Töötan ja põen, mis nüüd saab. Siis vannun veits. Aga kuna olin viimase kuu jookul igasugust vaimset kirjandust ja puud pahna endale sisselugenud, hakkasin sealtpärinevaid õpetusi praktiseerima.
Asjad on nagu nad on. Sina ei ole sinu mõtted. jne.
Järjest tulid mõtted pähe, kuidas ma võlguoleva tellija munepidi üles poon, aga selleasemel, et sellega kaasa minna ja edasi fantaseerida, võibolla isegi töökaaslased kaasa tõmmata ja koos kiruda, vaatlesin ma neid mõtteid kõrval, muigasin ja tegin tööd. Siis hakkasin teisi kuulama, selleasemel, et ise rääkida. Lisaks veel mõned nipid. Igatahes asi lõppes sellega, et mõne tunni pärast hakkas täpselt sama tunne peale tulema, nagu ükskord mägedes. Täielik rahu ja õnn. See juhtus veel mingisuguse jalka MM (EM?) ajal, vedelesin diivanil oma õndsas olekus, lollakas naeratus näos, vaatasin silmanurgast jalkat, teiste kaasaelamist ja kirumist. Kõik see oli saavutatud mitte kuhugi minemata, mitte millestki lahtiütlemata, paari lihtsa võtte abil, kuidas mõttemüra vaikima sundida.
Ja peale seda muutus maailmast arusaamine kardinaalselt teistsuguseks, loomulikult on sellel ka mõningad miinused, me peame elama siiski egosid täis maailmas, inimeste keskel, kes koguaeg ennast üksteisega võrdlevad, kuhugi püüdlevad ja selles oma ainukest identiteeti näevad. Aga poohui.
Filmis oli see lõik, kus peategelane vanamehega koos aega veetis, täpselt sarnane sellega, mida ma siin öelda proovin, sel hetkel samastusin 100% liselt meie kangelasega. See on täiesti fantastiline tunne, kuidas täiesti võhivõõra inimesega saab koheselt ühele lainele, kui oled egost täielikult vabaneda suutnud. Kuigi ma ise stabiilselt seda ei suuda.

Aga pokkerist, pole siia ammu kirjutanud. Oma projekti tegin vist enamvähem lõpuni, pidasin vahepeal küll paar päeva pausi, siis hakkas häbi ja tuli isegi vist üks 50 mängu päev. Vahetasin ka saite, olen viimaselajal erinevatel eurosaitidel boonuseid hooranud, erinevates mängudes. 6max näiteks.
Samuti sai selg enamvähem korda ja muidugi oli vaja survele järele anda ja mõned väikesed ehitusobjektid vastu võtta. Praegugi käib üks kontoriremont. Niipalju lubasin endale, et enam ise tunkesid selga ei pane, tegelen ainult juhtimisega. Eks ole küllalt rabeletud.