Uuemad.

Nii, reedel ehitasin terve päev varikatust ja jäigi pilt tegemata. Mõtlesin veel midagi pimedas välja mõelda, tähistaevas või midagi, aga lõpuks olin nii väsinud, jõin veini ja vedelesin niisama, et jäigi minemata. Hommikul oli muidugi hull süümekas ja üldse sitt olla, et nii juhtus, aga mida teha. Teha seda, et õppida selles ja parandad ennast. Laupäeval oli ilusasti päikest natuke, läksin päikeseloojangul mere äärde kondama, sain päris huvitava taeva pildile: Täna pühapäeval oli üle väga pika aja väga ilus ilm, tegin jalgrattaga metsas suure tiiru ja nautisin niisama loodust. Tunnen, et hakkab tagasi tulema vaikselt kontakt loodusega, kisub järjest rohkem sinna ja üldse on kuidagi rahulikum olla koguaeg. Tundub, et projekt toimib. Klõpsisin pilte kah, üles panen kõige esimese klõpsu. Kuna jalga pole veel kaasa võtnud, siis enamus pilte olid põlenud taevaga, kuigi mõned olid sellest kindlasti paremad. Homseks on suured plaanid pildi kohapealt, käisin täna poes ja ostsin mõned vidinad, mida homme tahaks kasutada. Ei te mis välja tuleb, täitsa tühja koha pealt hakkan katsetama, pole varem midagi sellist proovinud. Päeval käisin ka kinos, "Seenelkäiku" vaatamas, täitsa meeldis.

II

Ega suurt midagi seekord vaadata pole, terve päev oli väga hall, lootsin õhtul kusagilt madalat päikest näha. Siis võtsin õhtusele rattaringile fotoka kaasa ja tegin ühe suvaklõpsu. Õhtul läks kah kiireks, ei jõudnud üles laadida, aga here we go.

kümps

Täna pea valutas, polnud mingit isu kuhugi kondama minna, siis tulid muud kohustused peale ja oligi aeg otsas. Vedasin siiski öösel ennast väikesele ringile ja tegin pirnipuust pilti. Loodus-on, pilt-on!

Üheksa

kaheksa

Polnud valgust ega kohta, tegin midagi ära. Muidu oli fun lonkida.

Vikerkaar

Käisin maal, mingil hetkel naine näitas üle õla, et sealt peaks sa pildi saama, läksin kohe klõpsima ja midagi sain.

Metsatulekahju

Viies

oh, kell on 2 öösel, lühidalt, terve päeva sadas, korra nägin valgust pilvede vahelt, hüppasin ratta selga ja sain paar klõpsu punasest taevast. Valgus oli sitt, tegin kahe säriga, et maa ja taevas mõlemad peale saada, nüüd panin kokku ja ei viitsi enam värvida, vead on näha aga mul hetkel poogen.

Neljas

Täna magasin sisse, panin 100 mängu peaaegu järjest ja oligi õhtu käes. Mingit valgust polnud, keskendusin jalgrattasõidule. Mingil hetkel viskasin fotoka kivile, kuna käestpildistamine ei tulnud enam pimeduse pärast kõne alla, tegin suvaklõpsu puust ja kodus miksisin ilusama tausta taha.

Kolmas päev

Juba hakkab vaikselt tunda andma suhtumise muutumine asjadesse. Seoses siis selle kohustusliku looduspildiga. Ok, kui meil on mingi kindel kohustus, töö, trenn, kodus mingid asjad, siis need on ikka omamoodi kellegi teise poolt seatud ja võtame neid paratamatusena. Kui ise võtta endale mingi vabatahtlik lisakohustus, siis hakkavad ajus toimima hoopis teised signaalid. Keegi ei sunni, midagi ei juhtu kui ei tee (no ok, image veits langeb, kui kusagil avalikus blogis kaagutada sellest igapäevaselt:-), ühesõnaga üles ärkavad hoopis uued mehhanismid, mis koheselt ka muud igapäevast elu mõjutama hakkavad. Esiteks aja tajumine. Aeg muutub tunduvalt hinnalisemaks, päev ei olegi enam lõputu või sujuvalt homse külge poogitud, vaid kindel arv tunde ja minuteid, mille jooksul jõuab kindla arvu toiminguid teha. Teiseks muutub selgemaks iseenda suhtlemine oma mõistusega, hakkame paremini tähele panema signaale, mis sealt tulevad (enamasti soovitusi käesolevad tegemised edasi lükata). Kuna Mul on ka paralleelne eesmärk igal tööpäeval 4h pokkerit, siis täna muutus eriti hästitajutavaks selle nelja tunni mahtumine päevakavva. Pidevalt kiskus arvutist eemale, samas kohe koputas kohusetunne õlale ja nii ma pendeldasin seal. Poja treener ütles hästi mõned päevad tagasi:" Me oleme siin teiste treeneritega vaadanud seda asja nii ja naapidi ja oleme kõik jõudnud järeldusele, et meistrid tulevad nendest, kellel on kõige suurem rutiinitaluvus. Ja ainult väga väikest rolli mängib talent." Olenevalt alast muidugi, aga jutt käib judost. Täpselt nii ta on, aga millegipärast on eesti keeles rutiinil küljes kibe maik, kõlab nagu nüri nühkimine, vastumeelne tegevus. Inglise keeles on ta palju viisakam sõna, näitab läbimõeldud plaani igapäevast elluviimist, sisaldab muidugi ka rutiini toimimise hindamist ja vajadusel parandusi. Kuradi raske on seda aga teha iseseisvalt, ei tea kas tänapäeval seda koolis õpetatakse? Ülikoolis küll, seda tean, aga varem? Võtame tüüpilise keskooliplika; tahan saada sama kuulsaks nagu madonna. Here is a fun fact, Madonna jookseb iga päev (või peaaegu) 8 miili. Räägi seda juttu plikale, see läheb kõrvust mööda ja silme ette kerkib lava ja 30 000 fänni karjumas. See ei ole argipäev ju. Argipäev on enamasti nüri grind. Ok nüüd ma olen jutuga kuhugi rappa läinud, ühesõnaga tegelengi selliste probleemidega, mida teha kui traditsiooniline kolmekümnendates mehe elumudel ei taha sobida ja paremat ei oska elada. Aga sellest teinekord. Ühesõnaga vaatasin, et päike tuli enne õhtut välja, mõtlesin et teen ühe lihtsa loojangupildi, päike oli siiski veel kõrgel ja otsustasin rattaga ühe ringi sõita metsas ja hiljem mere äärde minna. Igaksjuhuks tegin veel paar klõpsu enne ära ja mere äärde jõudes selguski, et päike oli pilve taga ja midagi pildistada polnudki. Niiet panen ühe rattaringi ajal tehtud pildi, objektiiviks oli tavaline tuhatoos aga ei aja hetkel kvaliteeti väga taga.

Iga päev üks looduspilt

Pokkerimängimine on üldiselt suhteliselt tubane tegevus, mis kahjuks pikapeale ruineerib nii keha kui vaimu. Nüüd väike 30 päeva challenge- iga päev veeta 0,5-1 h looduses ja teha ka üks looduspilt, mis siia üles panna. See peaks ka iseloomu kasvatama. Enne väljakutse valimist tundus asi väga lihtne, no mis see siis ära ei ole, teha väike jalutuskäik ja paar klõpsu fotokaga. No esiteks peab pildistamisel valgust olema, seega õhtul ei ole midagi enam teha, aga õhtu, nagu teada, on kõikide edasilükkajate lemmikaeg. Eile siis võtsin ennast kätte ja läksin jalutama. Muidugi sadas vihma, seeda väga pika toruga ei tahtnud minna, vaid keerasin peale väikese fixobjektiivi, millega paar lähivõtet teha. Üldiselt oli kaif, missest et vihmutas. Riided olid korralikud, vett läbi ei lasknud. Käisin mereääres, klõpsisin kividest ja kändudest, alles tagasitulles leidsin ühe kasetüve seentega, mille ka eilse pildina üles laadisin. Täna oli kuiv ja päike paistis, siiski suutsin muneda viimase hetkeni, kui ainult 1h jäigi aega. Võtsin kaasa pika toru, et ehk saab mõne linnu kaadrisse. Läksin jalgratta ja kirevate riietega, niiet seda muidugi ei juhtunud. Vahepeal küll tulid mõned koerad vastu, aga lootsin siiski mõne rohkem loodusega seotud isendi objektiivi ette saada. Paar huvitavama välimusega lindu isegi oli, aga kuni ma jalgratta seisma jätsin, kadusid nad kõik nelja tuule poole. Nii keskendusingi rohkem spordile ja tegin väikse maastikuringi. Lõpetasin rannas, kus teadsin, et mingi luige või kajaka ikka pildile saan, nii oligi, lõpuks valisin välja paar parti ja vana paadi, polnud just parim valgus, aga kaldalt tegin ja ega seal palju aega sättida polnud. Tehnika mul kah suht amatööri oma, vana EOS 350d ja objektiivid vastavad. Homme jälle.

Platinumstar!

Hehee, ära tuli. Esimest korda sain siis niipalju punkte, et sain platinumstari VIP leveli. Tänane päev oli päris hull grind, 106 mängu. Algul panin kohe 600$ üles, niis sattus hull luckbox lauda, kes kõik järjest ära võttis. Lõpetasin siiski enamvähem ok tulemusega. Kuu kah korralikult plussis, u 4K$+ natuke boonuseid.
Tundub, et lõpuks tahab tulema hakata, ehk juhtub märtsis see imelugu, et suudan suuremat volumet näidata. Eesmärkideks igatahes on 1500 mängu ja 100$ mängude shot võtta.

Kino

Alati on meeldiv vaadata, kui kusagil seriaalis jõuavad kätte jõulud ja siis pere kõige pisem veab koju õhtusöögile mõne kodutu, millele siis vanemad algul vastu tõrguvad, kuid hiljeb aru saavad oma eelarvamuslikust käitumisest ja olukorraga lepivad. Siis tuleb välja, et kodutu on elu hammasrataste vahele jäänud klaverivirtuoos, mängib suurepäraseid lugusid pere elutoas tolmukoguval klaveril ja kõigil on meeled rõõmsad ja jõulusära silmis.
Kuradi tore lugu eks. Kunagi käisin naisega kinos, vaatamas filmi "The Devil's Advocate" (1997), dziisas kui palju me koos oleme olnud juba?!?, enivei, seanss oli kinos "Kosmos" ja mingi eelneva jõululoo kangelane sättis ennast mu naise kõrvale istuma. Mingit jõuluhõngu tal muidugi kaasas ei olnud, vaid jube lebrakas, mida ta siis üle kinosaali levitas. Sel ajal olid kinosaalid alati täis, niiet istuda kah polnud mujale. Vahetasin naisega kohad ära ja istusin ise selle lehkava pompsi kõrvale. Aga ma ei öelnud midagi, kannatasin vaikselt ja koos minuga kannatasid ka ümberistuvad inimesed. Vaikides. See hais oli ikka täiesi tappev, täis laibakas vürtsitatud mingi veel hullema buketiga. Kuna oli talv, siis olid mul kindad kaasas, hingasin terve seansi läbi kinda. Parm korkis veel poolepealt viinapudeli lahti ja lonksas mõnuga. No see oli vähe parem hais.
Ühesõnaga olen hiljem korduvalt mõelnud selle peale, miks ma teda sealt välja ei visanud ja miks keegi teine seda ei teinud. Psühholoogias nimetatakse seda vist mingiks jagatud vastutuseks, ehk mida rohkem inimesi, seda rohkem iga indiviid endal vastutust tunneb.
Käisin siis eile jälle kinos. Kuna Oskarite jagamise aeg, siis tahtsin veel suurel ekraanil ära vaadata filmi "Moneyball", Brad Pitt peaosas ja mingi pesapalli teema. Saal oli pooltäis, reklaamid vaadatud ja film hakkas pihta. Aga pildil oli mingi imelik vibra sees. Liikus nii 10cm üles-alla, nagu projektoril oleks mingi kruvi lahti ja masin väriseks. Pilti kannatas vaadata, aga teksti eriti mitte. Kõrvalolev inimene mainis midagi korra, aga siis jäid kõik vait. Mul hakkas jumalast sitt olla. Esiteks muidugi sellepärast, et meenus parmulugu ja veel, et ma ei saa näiteks eriti autos raamatutki lugeda, kuna süda läheb pahaks. Kannatasin jällegi seal, proovin leida kinopileti pealt telefoni, et helistada kino infosse, küsin naise käest, kas ta näeb ikka sama asja, film peal, sisust aru ei saa. Ja ülejäänud saalitäis paistab filmi nautivat, naerab naljaka koha peal jne. Mõtlesin, et kannatan esimese rullivahetuseni ära, et film kaua ekraanil olnud, äkki film füüsiliselt kulunud. Ei, järgmine rull läks samasuguse vibraga, nagu kaks nugist seksiks projektori peal. Läksin siis saalist välja, Mingi neli kinotöötajat viskavad uksetaga kildu. Mainisin, et teil film perses, lubasid tehnikule koheselt teatada. Läksin tagasi, 15min sittagi ei muutunud, ütlesin naisele, et mul on sitt olla, ta mainis, et tal just kõige hullem ei ole, kui teksti ei loe, aga igatahes läksime minema. Saime raha tagasi ja minuarust tuli üks paar veel ära. Õues hakkas korralikult paha, mingi epilepsiahoog meil mõlemal, silmad on sellise virvendusega harjunud, siis paigalolev pilt ajab südame pahaks.
Nojah, selline sitt kogemus siis. Eriti praegu käimasoleva ACTA ja muu sellega seonduva jama baasil. No mida ma nüüd siis teen? Loodan, et on film homseks ära parandatud? Sure. Tõmban niikuinii netist ja vaatan sealt.
Nojah, kuna kino oli ikkagi plaanis, siis läksime Solarisse, seal algas "Raudne leedi", aga kuna ma olen mõnus šovinistlik siga, siis Margaret Thatcher ei ole just selline inimene, kelle elulugu mind kotiks ja teine võimalus oli "This Means War (2012)" . Kuna ma tavaliselt eriti ei hinda selliseid hollywoodi konveierlindilt tulevaid filme, mille treilerit nähes oled tegelt terve filmi ära näinud ja ei olnud plaaninud seda vaatama minna, siis nüüd läksime ikkagi ja oli täitsa meeldi üllatus. Paar kohta olid ikka väga naljakad, kaks 20 ringis tibi minu kõrval olid vaimustusest lolliks minemas, niiet mõni noorem tegelane võib vabalt oma mitte just Keskraamatukogust tuttavaks saadud girlfriendiga seda vaatama minna. Niiet päris hea kinoelamus siiski päeva kokkuvõtteks.

Pokkeris punnitan, et see kuu esimest korda elus Platinumstar ära teha, 1200 punkti on veel puudu, see tähendab iga päev 60 mängu. Peab jõudma, saab 650$ boonuse välja osta ja loodetavasti 100$ mängude bankrolli kokku.

Kiire post

Täna panin pulsoka peale suusatades ja muidugi ei hakanud tööle. Vahetasin patareid ära, ei midagi. Igatahes ringiaeg 8km-36 minutit. Päris kohutav, ma tean, selle talve eesmärk alla 30 minuti.
Peace.

New post

Mõnusalt odav on elu, kui perekonda kuuluvad sellises vanuses inimesed, kellel osadel on juba täiesti poohui, mis kaubamärki riideid kannab ja osadel on veel poohui. Eile tuli pakk internetipoest, mis sisaldas:

2 paari naiste suvekingi
lühikeste varrukatega pluus
pikkade varrukatega pluus
pusa
2 talvemütsi
jooksusärk
talvekindad
tossud
lühikesed püksid

Hind koos shippinguga 70€.

Teatud asjad on tõeasti sellised, mille eest tuleb palju maksta ja odav asi võib sulle veel kallimaks maksma minna. Meenub, kuidas kunagised eestlastest Gröönimaaületajad rääkisid sokke ostes. Sokkide hind 4000 krooni, ehk 800 krooni varvas. Kui nii mõelda, siis polegi kallis ja sokid said ostetud. Antud juhul on tõesti suur tähtsus toote kvaliteedil, sest halvem ja seega ka odavam toode võib suure tervisekahjustuse tuua. Aga täna käisin suusatamas, käes 24£ pealt 2£ peale allahinnatud kindad, no who gives a fuck mis firma omad nad on. I dont.

Pokkeriga ei lähe hästi. Rahaliselt on kõik ok, aga kuidagi ei saa oma vanast sõbrast Low Volumest lahti. 800 mängu ainult tehtud, aga plaanisin 2000 kuus teha. 60$ mängudes on see esimesena istumine natuke raskendatud, ma teen eelmise mängu lõpuni, saan decline ja hakkan lobbyst siis ootama võimalust uus vaba laud valida. Kaua muidugi ei pea ootama, paarkümmend sec tavaliselt, aga ikkagi lisab see arvestatava aja võrreldes sellega, kui saaks koheselt uue mängu nagu rematchides saab. Õnneks teen ma piisavalt tihti totaalseid lollusi lauas, niiet fish rematchib järjest. Viimased päevad oli ühel päeval 50 mängu ja teisel 40 mänguline sess sama vastase vastu. Mõlemad lõppesid lõpuks minu u 6BI eduga, aga alguses läks traditsiooniliselt raha nende taskusse tänu minu spewimisele. Hiljem hakkasid kirjutatud noted raha tagasi tooma ja siis on fishil juba raske declineda. Tahab kaotust tagasi mängida. Nii jah.

Alustasin ka korralikuma toitumisega, tuhlasin pool netti läbi häid kavasid otsides, aga jäin ikkagi pidama Mercola õpetuste peale, madala süsivesikusisaldusega dieet. Mitte naiste mõttes dieet, et söön mineraalvett ja magustoiduks vesi sidruniga, vaid korralik söögiplaan arvestatud sisse ka trenn ja vastavalt organismi tüübile toidud. Tahaks suveks vähe paremas vormis olla, eriti kui nüüd on need seljajamad kah möödas, aga sellest teine kord.

uus post

Juba pikemat aega on tahtmine oma blogi elustada ja tihedamini kirjutama hakata. Mis see internetiinimese väljund ikka on, kui päris sõpru näed nii harva, aga hullult tahaks midagi öelda.
Hiljuti avati pokeriprode foorumis huvitav teema, kus läks vaidluseks kõrghariduse vajalikuse ja mittevajalikuse üle. Mina sattusin kuidagi kaitsam seda poolt, kes ei pidanud väga tähtsaks kõrghariduse olemasolu. Ise olen käinud paar kuud TTÜ-s kohe peale keskkooli ja siis aastaid hiljem uus katse kõrgharidust omandada toimus EBS-is, kus ma pidasin vastu isegi 2a. Niiet selle maailmavaate pealt vaidlesin. Lühidalt ma pole muidugi kõrghariduse vastu, sealt saadav tutvusringkond, kontaktid ja oskus ennast tagant sundida annab väga suure eelise elus ja kui huvitab mingi spetsiifiline ala, siis ei saagi seda ju ise õppida. Aga enamus mehi ei ole sellised, et nüüd olen osakonnajuhataja kusagil kontoris ja elu on viimasepeal. Nagu üks postitaja rääkis, et tähtis on valida prestiižne ala, siis tunned ennast tulevikus hästi selle alal töötades. Kuidas see peaks toimima? Et ärkad hommikul üles, lähed rahvusvahelise firma Eesti haru kontorisse, istud päev läbi arvuti taga ja tunned uhkust oma prestiiže töökoha pärast? Nojah, võibolla mõni mõtleb kah nii.
Muidugi saab oma töö ümber kujundada ka oma täieliku identiteedi, nagu filmide klišeedest tuntud politseiuurija, kellest naine lahutab või advokaat, kellel alati kaks beibet käevangus on. Või pankur, kelle tööpäev kestab tegelikult kogu ärkveloleku aja, kas siis kontoris, äriõhtusöögil, poes seisusekohast ülikonda valides või piisavalt prestiižel viisil puhates.
Aga kes nii ei taha, need seisavadki mingis vanuses raskete valikute ees; vanamoodi ei taheta jätkata, aga puuduvad oskused midagi muuta. Ja neid oskusi juba koolis ei õpetata. Õnneks/kahjuks saadakse sellel hetkel lapsed, kellele tahetakse parimat, valitaks kõige turvalisem tee, ehk nii nagu kõik teevad, kuidas ise tehtud on ja kuidas vanemad neid õpetasid. Käi koolis, haridus on tähtis, tulevikus kindel stabiilne töö ja hea elu, vaata mind, kui mõnus elu mul on, missest et ma sinuga midagi koos teha ei viitsi, sest 20kg ülekaalu laseb ainult koos kinos käia ja burgerit sööma viia. Ja nii lastakse elu lõpuni.
Ma ei tea, kas on võimalik muutuda, kas nende sadade eneseabiõpikute kangelasteks on reaalsed inimesed, kes kannapöörde oma elus tegid, või on nad juba koheselt õnnelikeks kasvatatud autorite fantaasia vili. Igatahes tean, et varem või hiljem hakkab igaüks endalt selliseid küsimusi küsima ja parem oleks, kui mingid vastused olemas oleks. Muidu on alkoholism ja delfi kommentaarid.
Kui ma kunagi firmajuhtimisega 24h päevas rakkes olin, siis mõtlesin tihti, milline oleks mu ideaalne elu. Nii ajuvaba, kui see ka ei olnud, oli mu soov selline: Ärkad hommikul, saadad lapsed kooli, teed mõned tunnid mingit tööd, lähed staadionile, teed trenni, harjutad odaviset, tuled koju, teed süüa lastele, naine tuleb koju, räägid juttu, lähed õhtul naisega välja ja lõpuks hea seks. Kõlab totralt? Aga "töötad suures korporatsioonis, võtad endale julged projektid, lendad lennukiga esimeses klassis ärikohtumisele, lood suuri asju, muudad maailma"? Sellised mõtted kadusid tegelikult üsna kiiresti peale paari aastat selle raja alguses.
Nüüd siis selle varasma unistuse juurde. Mis takistab mul seda ka tegelikult elamast praegu? Nädal tagasi hakkasingi sellele mtlema. Esiteks muidugi tervislik olukord. Et spordist rõõmu tunda, peab olema suht heas vormis ja sellega stabiilselt tegelema. Et lastega koos huvitavaid asju teha, pead nendega hästi läbi saama. Samuti naisega. Ja seksiks jaoks oleks abi, kui impotent ei oleks:-). Nojah, mul õnneks kõik muud tingimused täidetud, kui see tervise osa spordiks. Paningi siis päevaplaani paika, odaviske asemel valisin suusatamise ja tuligi välja üks viimasepeal päev. Suusatamise ajal sundisin mõtted vaikima, liuglesin läbi talvise metsa ja mitte ükski inimene ei suuda mulle tõestada, et see tunne on nõrgem sellest, kui ma Coca-Cola kontserni eesti esinduse kontoris koosolekut läbi viin.
Vot sellised mõtted siis täna, ma ei tea, kui seosetu see jutt jäi, nüüd olen 4 korda suusatamas juba käinud ja nagu ikka uuesti alustades on raske ja uneprobleemid, niiet mõistus kõige teravam hetkel ei ole.
Pokkeris läheb hästi, olen loodetavasti lõplikult 60$ hyperites kanda kinnitanud, 1,5K$ on puudu 100$ mängude shotist, loodetavasti saab selle võtta juba järgmisel kuul and then- living the dream (kui mannetu see siis mõnede jaoks ongi).