I don't like playing poker tbh.

I only like the strategy behind it.

Lugesin sellise lause mõned päevad tagasi 2+2 foorumist. See jäi mind natuke kummitama. Hakkasin mõtlema, kas ma saan ka enda kohta nii öelda. Põhimõtteliselt vist saan. Ma olen pokkerist täielikus sõltuvuses juba aastaid, aga mulle siiamaani ei meeldi eriti mängida. Mind huvitab tohutult strateegia, käte analüüs, kogu see põhjatu maailm, mis alustab eksisteerimist, kui kahele inimesele kaks kaarti kätte jagatakse, aga mind ei huvita eriti veeta tunde ja tunde arvuti taga ja alistada üks vastane teise järel. Ma ei oska nii lambist öelda, mis selle põhjused on ja kas need on ületamatud, aga hetkeseis on igatahes selline. Igatahes ma hakkan seda mõtet edasi veeretama oma peas lähipäevadel, ja vaatan mis sellest saab.
Praegu igatahes tundub, et 34$ olen püsima jäänud, 200$ puudu 55$ mängudest, nagu esialgne plaan ette nägi. Mänge on küll vähe tehtud, aga vastased on täiesti ülemängitavad, midagi hullult keerulist ei tundu olevat. Kui nüüd variatsioonikõvera käest pikki pead ei saa, siis novembris mängin 55$ limiidis. Tegelikult hakkab nüüd natukene huvi mängimise vastu suurenema, kuna juba on võimalik ka midagi teenida. Oktoober on kusagil 500$ plussis hetkel, aga mänge tehtud vähe. Ise usun, et korraliku grindimisega oleks 2K$ stabiilselt tehtav 34$ mängudega, paljud mu vastased niimoodi teevadki juba aastaid, 20K mänge läbimängitud, aga mind see eriti ei eruta. Tahaks ikka 200$ mängudesse välja jõuda, ehk täpselt sellesse kohta, mis eraldab esimest korda suured mehed poisikestest. :-)