Philips FIZZ.
Telefonid hakkasid just levima, aga siiski mitte eriti laialt veel. Minu sõprusringkonnas olin teine telefoniomanik, hullult balla tunne oli ikka. Suhtumine mobiiliga avalikult rääkijatesse oli halb, peeti poosetajateks jne. Liikusid naljad, kuidas keegi kõva häälega baaris moblaga räägib ja siis see korraga kõrvaääres heliseb.
Tänapäeva mõistes oli see philips muidugi mõnus tellis, aga enamus põhifunktsioone oli olemas.
Järgmine telefon.
Philips Fizz.
Mingil hetkel ütles mu eelmine fizz üles, viisin garantiise, seal visati vana telefon konkreetselt paberikorvi ja anti uus. Väideti, et neid ei parandatagi. Tõenäoliselt sellepärast neil suurt edu mobiiliturul polnud.
Põhimõtteliselt oli tegemist sama mudeliga, natuke uuema kujundusega ainult. Mingil hetkel läks aku läbi, ostsin uue ja suurema mahutavusega, mis suurendas telefoni kaalu 3 korda ja paksust 2 x.
Järgmine
Ericsson 788.
Ericsson oli selajal väga tegija telefon, ülipopulaarne oli mudel 388. Kadestasin kõvasti teisi, kellel selline cool mobla oli ja mingil hetkel otsustasin osta endale kah Ericssoni. See oli mu elus ainuke kord, kui ma ostsin telefoni mingitel muudel eesmärkidel, kui rääkimine. Olin siis 20-ndate alguses, auto ja mobiil oli must be, lisakt iga nädalavahetus kusagil ööklubis hängimine või sõpradega lakkumine. Igatahes valisin kõige uuema mudeli, täielik inovatiivne tehnoloogia, kõige väiksem mobiil maailmas selajal. Letikas oli 7500.- sain kätte veitsa kasutatuna 4300.- Oi oli see vast balla! Telefon oli tegelikult mõnus saast, näiteks puudus sissetulevate kõnede salvestamine. Kui keegi helistas ja ma vastu võtsin, siis oli see number telefonist läinud. Sai vaadata 10 viimast endatehtud kõnet ja 10 vastamata kõnet. Kuna olin müügiesindaja, siis oli see tohutu miinus telefoni juures, päris tihti ei võtnud vastu kõnet ja siis helistasin tagasi, või kirjutasin kiiresti numbri üles ja alles siis võtsin vastu. Täiesti ajuvaba oli. Aga väike!
Seejärel
Nokia 3310.
Ei mäletagi täpselt, miks ericssonist loobusin, vist ütles laadija üles. Igatahes ostsin uue ja seekord Nokia. 3310 oli tõeline rahvatelefon. Hakkas ka levima helinate ja taustapiltide vahetamine, ajalehed olid täis kuulutusi, kust sai tellida endale polüfooniline helin või mingi õnnetu taustapilt. Samuti vahetati taustavalguseid ja nuppude valguseid. Telefon ise oli solid tööloom.
Järgmine
Sony ericson T65
Sony ja ericsson olid ühinenud ja loonud sellise telefoni. Kahjuks ei mäleta jälle põhjust, miks uue ostsin aga mäletan, et mul oli ka sellel handsfree. Sõitsin autoga, vajutasin juhtme küljes olevat nuppu, ütlesin inimese nime ja telefon helistas talle. Cool funktsioon oli. Kaua see minu käes ei olnud, tohutult häisid nuppude suurused, müüsin ühele ehitajale maha ja ostsin
Alcatel 375
Vot see oli hea telefon! Värviline ja sai isegi pildistada, aga see mind väga ei huvitanud. Suurepäraseks tegi selle telefoni see keskmine nupuke ja geniaalne menüü. kui menüü oli pähe kulunud, siis sai selle nupukese abil liikuda ilma ekraanile vaatamata täpselt sinna kuhu vaja. Olin ülirahul sellega ja see pidas mul vastu ma usun üle 5 aasta. Täielik nuts telefon oli minu vajadusi silmas pidada. Kahjuks läks see katki lõpuks ja kiiresti oli uut vaja, ostsin kohe käest kätte
Samsung E300
No oli see vast pask! See oli nii sitt telefon, et mul ei ole sõnu. Põhiline jama oli see, et ta oli aeglane. Kui võtsid viimatised kõned lahti, siis noolega alla liikudes liikus ropult aeglaselt. Kui oli vajaliku nimeni jõundud ja vajutasin helista, siis liikus hooga veel paar numbrit allapoole. Õudukas. Samal ajal ostsin pojale telefoni kooli minekuks:
Samsung SGH E370
ja kuna talle millegipärast meeldisid klapiga telefonid, siis tegime vahetust. E370 oli jällegi nuts. Muidugi juba igasugused video vaatamise võimalused jne, aga mis mulle meeldis, oli tema kiirus. Kui tahtsin kellelegi helistada, siis valisin numbrit juba paari sekundi pärast. Klahvilukk läks pealt ära klapi üleslükates, asjalik menüü jne. See pidas samuti päris kaua vastu, kuni panin telefoni korraks pagasniku vahele ja lõin selle hiljem hooga kinni. Nii ta läks. Siis oli kiirelt vaja asendust, ei hakanud pikalt otsima, võtsin venna käest ta vana
Nokia 6070
Mis kestab siiamaani. Paras närakas on, aga kõned saab tehtud ja parkimise eest makstud.
15 aasta peale ei ole muidugi eriti palju telefone, aga kui võrrelda näiteks ehitajatest töökaaslastega, siis neil on enamusel olnud üle 100 telefoni. Palgapäev-uus telefon-kuulõpp-pandimaja-pidu-rinse and repeat.
Kui praegune otsad annab, siis järgmine on tõenäoliselt ikkagi klahvidega, ei teagi kas on selliseid enam, nagu samsung ülesliigutatava klapiga.
Telefoninumbreid on olnud vist 3, kusjuures kaks esimest ka sexy 50 algusega, aga ei mäletagi, milleks loobuma pidin. Esimene jäi firmasse, kui ära tulin.
Aga muidu läheb normaalselt eluke, käisin neurokirurgi juures ära, What a waste of journey that was, põhimõtteliselt öeldi sama, mida ma 10 korda juba kuulnud olen, ühelegi küsimusele ma vastust ei saanud. Põhimõtteliselt nüüd minu otsus, kui enam ei kannata, siis lähen kohale ja lõiguvad lahti. Aga mul on üks uus teooria, millega töötan, vaatab mis sellest välja tuleb.
See kuu olen ka tublisti pokkerit mänginud enda kohta, 60$ mänge teen kah aegajalt, aga päris üle pole veel kolinud. Tegelikult on 100$ mängude roll koos juba, tundub, et tuleb neid hoopis mängima hakata. Olen ka tugevalt muutnud oma lähenemist mängule ja see on ka edu toonud.
November siiamaani:
