uus post

Juba pikemat aega on tahtmine oma blogi elustada ja tihedamini kirjutama hakata. Mis see internetiinimese väljund ikka on, kui päris sõpru näed nii harva, aga hullult tahaks midagi öelda.
Hiljuti avati pokeriprode foorumis huvitav teema, kus läks vaidluseks kõrghariduse vajalikuse ja mittevajalikuse üle. Mina sattusin kuidagi kaitsam seda poolt, kes ei pidanud väga tähtsaks kõrghariduse olemasolu. Ise olen käinud paar kuud TTÜ-s kohe peale keskkooli ja siis aastaid hiljem uus katse kõrgharidust omandada toimus EBS-is, kus ma pidasin vastu isegi 2a. Niiet selle maailmavaate pealt vaidlesin. Lühidalt ma pole muidugi kõrghariduse vastu, sealt saadav tutvusringkond, kontaktid ja oskus ennast tagant sundida annab väga suure eelise elus ja kui huvitab mingi spetsiifiline ala, siis ei saagi seda ju ise õppida. Aga enamus mehi ei ole sellised, et nüüd olen osakonnajuhataja kusagil kontoris ja elu on viimasepeal. Nagu üks postitaja rääkis, et tähtis on valida prestiižne ala, siis tunned ennast tulevikus hästi selle alal töötades. Kuidas see peaks toimima? Et ärkad hommikul üles, lähed rahvusvahelise firma Eesti haru kontorisse, istud päev läbi arvuti taga ja tunned uhkust oma prestiiže töökoha pärast? Nojah, võibolla mõni mõtleb kah nii.
Muidugi saab oma töö ümber kujundada ka oma täieliku identiteedi, nagu filmide klišeedest tuntud politseiuurija, kellest naine lahutab või advokaat, kellel alati kaks beibet käevangus on. Või pankur, kelle tööpäev kestab tegelikult kogu ärkveloleku aja, kas siis kontoris, äriõhtusöögil, poes seisusekohast ülikonda valides või piisavalt prestiižel viisil puhates.
Aga kes nii ei taha, need seisavadki mingis vanuses raskete valikute ees; vanamoodi ei taheta jätkata, aga puuduvad oskused midagi muuta. Ja neid oskusi juba koolis ei õpetata. Õnneks/kahjuks saadakse sellel hetkel lapsed, kellele tahetakse parimat, valitaks kõige turvalisem tee, ehk nii nagu kõik teevad, kuidas ise tehtud on ja kuidas vanemad neid õpetasid. Käi koolis, haridus on tähtis, tulevikus kindel stabiilne töö ja hea elu, vaata mind, kui mõnus elu mul on, missest et ma sinuga midagi koos teha ei viitsi, sest 20kg ülekaalu laseb ainult koos kinos käia ja burgerit sööma viia. Ja nii lastakse elu lõpuni.
Ma ei tea, kas on võimalik muutuda, kas nende sadade eneseabiõpikute kangelasteks on reaalsed inimesed, kes kannapöörde oma elus tegid, või on nad juba koheselt õnnelikeks kasvatatud autorite fantaasia vili. Igatahes tean, et varem või hiljem hakkab igaüks endalt selliseid küsimusi küsima ja parem oleks, kui mingid vastused olemas oleks. Muidu on alkoholism ja delfi kommentaarid.
Kui ma kunagi firmajuhtimisega 24h päevas rakkes olin, siis mõtlesin tihti, milline oleks mu ideaalne elu. Nii ajuvaba, kui see ka ei olnud, oli mu soov selline: Ärkad hommikul, saadad lapsed kooli, teed mõned tunnid mingit tööd, lähed staadionile, teed trenni, harjutad odaviset, tuled koju, teed süüa lastele, naine tuleb koju, räägid juttu, lähed õhtul naisega välja ja lõpuks hea seks. Kõlab totralt? Aga "töötad suures korporatsioonis, võtad endale julged projektid, lendad lennukiga esimeses klassis ärikohtumisele, lood suuri asju, muudad maailma"? Sellised mõtted kadusid tegelikult üsna kiiresti peale paari aastat selle raja alguses.
Nüüd siis selle varasma unistuse juurde. Mis takistab mul seda ka tegelikult elamast praegu? Nädal tagasi hakkasingi sellele mtlema. Esiteks muidugi tervislik olukord. Et spordist rõõmu tunda, peab olema suht heas vormis ja sellega stabiilselt tegelema. Et lastega koos huvitavaid asju teha, pead nendega hästi läbi saama. Samuti naisega. Ja seksiks jaoks oleks abi, kui impotent ei oleks:-). Nojah, mul õnneks kõik muud tingimused täidetud, kui see tervise osa spordiks. Paningi siis päevaplaani paika, odaviske asemel valisin suusatamise ja tuligi välja üks viimasepeal päev. Suusatamise ajal sundisin mõtted vaikima, liuglesin läbi talvise metsa ja mitte ükski inimene ei suuda mulle tõestada, et see tunne on nõrgem sellest, kui ma Coca-Cola kontserni eesti esinduse kontoris koosolekut läbi viin.
Vot sellised mõtted siis täna, ma ei tea, kui seosetu see jutt jäi, nüüd olen 4 korda suusatamas juba käinud ja nagu ikka uuesti alustades on raske ja uneprobleemid, niiet mõistus kõige teravam hetkel ei ole.
Pokkeris läheb hästi, olen loodetavasti lõplikult 60$ hyperites kanda kinnitanud, 1,5K$ on puudu 100$ mängude shotist, loodetavasti saab selle võtta juba järgmisel kuul and then- living the dream (kui mannetu see siis mõnede jaoks ongi).