Kino

Alati on meeldiv vaadata, kui kusagil seriaalis jõuavad kätte jõulud ja siis pere kõige pisem veab koju õhtusöögile mõne kodutu, millele siis vanemad algul vastu tõrguvad, kuid hiljeb aru saavad oma eelarvamuslikust käitumisest ja olukorraga lepivad. Siis tuleb välja, et kodutu on elu hammasrataste vahele jäänud klaverivirtuoos, mängib suurepäraseid lugusid pere elutoas tolmukoguval klaveril ja kõigil on meeled rõõmsad ja jõulusära silmis.
Kuradi tore lugu eks. Kunagi käisin naisega kinos, vaatamas filmi "The Devil's Advocate" (1997), dziisas kui palju me koos oleme olnud juba?!?, enivei, seanss oli kinos "Kosmos" ja mingi eelneva jõululoo kangelane sättis ennast mu naise kõrvale istuma. Mingit jõuluhõngu tal muidugi kaasas ei olnud, vaid jube lebrakas, mida ta siis üle kinosaali levitas. Sel ajal olid kinosaalid alati täis, niiet istuda kah polnud mujale. Vahetasin naisega kohad ära ja istusin ise selle lehkava pompsi kõrvale. Aga ma ei öelnud midagi, kannatasin vaikselt ja koos minuga kannatasid ka ümberistuvad inimesed. Vaikides. See hais oli ikka täiesi tappev, täis laibakas vürtsitatud mingi veel hullema buketiga. Kuna oli talv, siis olid mul kindad kaasas, hingasin terve seansi läbi kinda. Parm korkis veel poolepealt viinapudeli lahti ja lonksas mõnuga. No see oli vähe parem hais.
Ühesõnaga olen hiljem korduvalt mõelnud selle peale, miks ma teda sealt välja ei visanud ja miks keegi teine seda ei teinud. Psühholoogias nimetatakse seda vist mingiks jagatud vastutuseks, ehk mida rohkem inimesi, seda rohkem iga indiviid endal vastutust tunneb.
Käisin siis eile jälle kinos. Kuna Oskarite jagamise aeg, siis tahtsin veel suurel ekraanil ära vaadata filmi "Moneyball", Brad Pitt peaosas ja mingi pesapalli teema. Saal oli pooltäis, reklaamid vaadatud ja film hakkas pihta. Aga pildil oli mingi imelik vibra sees. Liikus nii 10cm üles-alla, nagu projektoril oleks mingi kruvi lahti ja masin väriseks. Pilti kannatas vaadata, aga teksti eriti mitte. Kõrvalolev inimene mainis midagi korra, aga siis jäid kõik vait. Mul hakkas jumalast sitt olla. Esiteks muidugi sellepärast, et meenus parmulugu ja veel, et ma ei saa näiteks eriti autos raamatutki lugeda, kuna süda läheb pahaks. Kannatasin jällegi seal, proovin leida kinopileti pealt telefoni, et helistada kino infosse, küsin naise käest, kas ta näeb ikka sama asja, film peal, sisust aru ei saa. Ja ülejäänud saalitäis paistab filmi nautivat, naerab naljaka koha peal jne. Mõtlesin, et kannatan esimese rullivahetuseni ära, et film kaua ekraanil olnud, äkki film füüsiliselt kulunud. Ei, järgmine rull läks samasuguse vibraga, nagu kaks nugist seksiks projektori peal. Läksin siis saalist välja, Mingi neli kinotöötajat viskavad uksetaga kildu. Mainisin, et teil film perses, lubasid tehnikule koheselt teatada. Läksin tagasi, 15min sittagi ei muutunud, ütlesin naisele, et mul on sitt olla, ta mainis, et tal just kõige hullem ei ole, kui teksti ei loe, aga igatahes läksime minema. Saime raha tagasi ja minuarust tuli üks paar veel ära. Õues hakkas korralikult paha, mingi epilepsiahoog meil mõlemal, silmad on sellise virvendusega harjunud, siis paigalolev pilt ajab südame pahaks.
Nojah, selline sitt kogemus siis. Eriti praegu käimasoleva ACTA ja muu sellega seonduva jama baasil. No mida ma nüüd siis teen? Loodan, et on film homseks ära parandatud? Sure. Tõmban niikuinii netist ja vaatan sealt.
Nojah, kuna kino oli ikkagi plaanis, siis läksime Solarisse, seal algas "Raudne leedi", aga kuna ma olen mõnus šovinistlik siga, siis Margaret Thatcher ei ole just selline inimene, kelle elulugu mind kotiks ja teine võimalus oli "This Means War (2012)" . Kuna ma tavaliselt eriti ei hinda selliseid hollywoodi konveierlindilt tulevaid filme, mille treilerit nähes oled tegelt terve filmi ära näinud ja ei olnud plaaninud seda vaatama minna, siis nüüd läksime ikkagi ja oli täitsa meeldi üllatus. Paar kohta olid ikka väga naljakad, kaks 20 ringis tibi minu kõrval olid vaimustusest lolliks minemas, niiet mõni noorem tegelane võib vabalt oma mitte just Keskraamatukogust tuttavaks saadud girlfriendiga seda vaatama minna. Niiet päris hea kinoelamus siiski päeva kokkuvõtteks.

Pokkeris punnitan, et see kuu esimest korda elus Platinumstar ära teha, 1200 punkti on veel puudu, see tähendab iga päev 60 mängu. Peab jõudma, saab 650$ boonuse välja osta ja loodetavasti 100$ mängude bankrolli kokku.