Kolmas päev

Juba hakkab vaikselt tunda andma suhtumise muutumine asjadesse. Seoses siis selle kohustusliku looduspildiga. Ok, kui meil on mingi kindel kohustus, töö, trenn, kodus mingid asjad, siis need on ikka omamoodi kellegi teise poolt seatud ja võtame neid paratamatusena. Kui ise võtta endale mingi vabatahtlik lisakohustus, siis hakkavad ajus toimima hoopis teised signaalid. Keegi ei sunni, midagi ei juhtu kui ei tee (no ok, image veits langeb, kui kusagil avalikus blogis kaagutada sellest igapäevaselt:-), ühesõnaga üles ärkavad hoopis uued mehhanismid, mis koheselt ka muud igapäevast elu mõjutama hakkavad. Esiteks aja tajumine. Aeg muutub tunduvalt hinnalisemaks, päev ei olegi enam lõputu või sujuvalt homse külge poogitud, vaid kindel arv tunde ja minuteid, mille jooksul jõuab kindla arvu toiminguid teha. Teiseks muutub selgemaks iseenda suhtlemine oma mõistusega, hakkame paremini tähele panema signaale, mis sealt tulevad (enamasti soovitusi käesolevad tegemised edasi lükata). Kuna Mul on ka paralleelne eesmärk igal tööpäeval 4h pokkerit, siis täna muutus eriti hästitajutavaks selle nelja tunni mahtumine päevakavva. Pidevalt kiskus arvutist eemale, samas kohe koputas kohusetunne õlale ja nii ma pendeldasin seal. Poja treener ütles hästi mõned päevad tagasi:" Me oleme siin teiste treeneritega vaadanud seda asja nii ja naapidi ja oleme kõik jõudnud järeldusele, et meistrid tulevad nendest, kellel on kõige suurem rutiinitaluvus. Ja ainult väga väikest rolli mängib talent." Olenevalt alast muidugi, aga jutt käib judost. Täpselt nii ta on, aga millegipärast on eesti keeles rutiinil küljes kibe maik, kõlab nagu nüri nühkimine, vastumeelne tegevus. Inglise keeles on ta palju viisakam sõna, näitab läbimõeldud plaani igapäevast elluviimist, sisaldab muidugi ka rutiini toimimise hindamist ja vajadusel parandusi. Kuradi raske on seda aga teha iseseisvalt, ei tea kas tänapäeval seda koolis õpetatakse? Ülikoolis küll, seda tean, aga varem? Võtame tüüpilise keskooliplika; tahan saada sama kuulsaks nagu madonna. Here is a fun fact, Madonna jookseb iga päev (või peaaegu) 8 miili. Räägi seda juttu plikale, see läheb kõrvust mööda ja silme ette kerkib lava ja 30 000 fänni karjumas. See ei ole argipäev ju. Argipäev on enamasti nüri grind. Ok nüüd ma olen jutuga kuhugi rappa läinud, ühesõnaga tegelengi selliste probleemidega, mida teha kui traditsiooniline kolmekümnendates mehe elumudel ei taha sobida ja paremat ei oska elada. Aga sellest teinekord. Ühesõnaga vaatasin, et päike tuli enne õhtut välja, mõtlesin et teen ühe lihtsa loojangupildi, päike oli siiski veel kõrgel ja otsustasin rattaga ühe ringi sõita metsas ja hiljem mere äärde minna. Igaksjuhuks tegin veel paar klõpsu enne ära ja mere äärde jõudes selguski, et päike oli pilve taga ja midagi pildistada polnudki. Niiet panen ühe rattaringi ajal tehtud pildi, objektiiviks oli tavaline tuhatoos aga ei aja hetkel kvaliteeti väga taga.