PQ

Võtame näiteks IQ. See on üks väheseid asju maailmas, mille puudumise üle keegi maailmas ei kurda.
"Ah kuule tegin jah mingi IQ testi koolis, oli rämedalt alla keskmise!"-sellist lauset juba näljalt ei kuule. Samuti arvan, et mul on kah sellega kõik korras, asun täpselt kaktuse ja Einsteini vahepeal. Järgmiseks siis EQ e. emotsionaalne intelligentsus. No sellega on ikka omajagu vaeva nähtud. Kui alustasin, siis olin täielik sotsiopaat, nüüd on kõvasti edusamme tehtud ja võib juba rahul olla. Aga ikkagi on midagi koguaeg puudu. Siis sattusin ükskord lugema mingit artiklit, kus kirjeldati veel ühte intelligentsust, nimelt SQ- spiritual quotient. See siis pidavat seletama, kuhu me läheme, miks me oleme antud olukorras ja üldse seob kogu meie eksistensi siis ajas ja ruumis üheks tervikuks. Lühidalt, olen SQ invaliid. Artiklit lugedes hakkas silma üks asi, seal kirjeldati erinevaid teid, mida mööda käiakse. Näiteks üks leiab oma koha maailmas teisi õpetades (näiteks preestrid), teine ennast mingil kindlal alal tippu viimas (sportlased), kolmas ennast pidevalt täiendades ja võimalikult palju erinevaid kogemusi ja oskusi omandades. Kõik ei jäänud meelde, aga ennast analüüsides sain aru, et mina ei käi kindlasti neist mitteühtegi rada mööda, vaid pendeldan pidevalt ühelt teisele. Täna mängime pokkerit, liigume limiitidest üles, homme teeme firma, ülehomme kirjutame raamatut, neljapäeval lähme mõneks päevaks loodusesse ja reedel alustame uuesti NL10. Nagu midagi kisub ära koguaeg eelmise tegevuse juurest. Olen sellele palju mõelnud ja arusaamisele jõudnud, et selline peataolek ongi omamoodi tee mul siin elus. Soov võimalikult palju kogeda, näha, ära teha. Kahjuks ei sobi selline eluviis hästi meie kapitalistlikku ühiskonda ja ka mu enda perekonda. Aga kui probleemid on teadvustatud, siis leiab ikka lahenduse. Peaks ainult seda ühelt vankrilt teisele hüppamise aega pikendama. Näiteks 3 aastat pokkerit, siis teenitud raha eest teha firma, siis müüa firma maha ja reisida. Või midagi selles suunas. Muidugi saab ka kõike korraga teha ja kindlasti ma teengi, aga peas korra loomiseks oleks vaja panna mingisugused üldised strateegiad paika, mille järgi väiksemaid igapäevaseid otsuseid teha.

Miks selline pealkiri -PQ? Pokkeriprode teemas läks ükskord vaidluseks, kas edukaks pokkerimängijaks saamisel on vaja talenti ja kas selline asi nagu talent pokkeris üldse eksisteerib? Hakkasin seda mõtet veeretama ja mõtlesin välja PQ e pokkeri intelligentsus. Omamoodi kogumik kõikidest teistest intelligentsustest, matemaatiline mõtlemine (IQ), tilt control (EQ), minupärast kasvõi suutmine 14h päevas 24 lauda lasta kuu aega järjest (FQ- füüsiline intelligentsus) ja SQ ehk limiitidest üles liikumine, pidev enesetäiendamine. Nagu mõni sünnib superajauga, ma usun, et mõni sünnib ka hea PQ-ga. Tal ei ole raskusi ennast mängima sundida, ta õpib kiiresti, liigub kiirelt limiitidest üle, ei tilta ja hoiab kinni bankroll managemendist. Ehk ta on talent. Või midagi sellist.

Aga kuna minu sünnipärane PQ on sitt, siis tuleb olemasolevate vahenditega hakkama saada. Nagu jalutu ostab ratastooli, nagu loll liitub keskerakonnaga, nii tuleb ka minul leida erinevaid motivaatoreid ennast mängima sundimiseks. Kuna vahepeal oli peaaegu kuuajaline paus pokkerist, siis tegelikult on mänguisu tagasi ja ega ma sellest mängust nii kergesti loobuda ei saa. Vaja ikka teada saada, kas ma ainult arvan, et mul on selles potensiaali, või on see nii ka päriselt. Igatahes eile 61 mängu HUSNG, isiklik rekord. Aitas kaasa küll ka see, et miinusesse kukkusin, aga eesmärk oligi võimalikult suur mängude arv, mitte kasum. Kui palju pühapäevi ma olen mõelnud, et HOMME hakkab SICK GRIND, aga alati on ju ka ülehomme olemas. Igatahes proovin ka siia rohkem oma tegemistest kirja panna, ka see motiveerib natuke rohkem tegutsema.