Iga päev üks looduspilt

Pokkerimängimine on üldiselt suhteliselt tubane tegevus, mis kahjuks pikapeale ruineerib nii keha kui vaimu. Nüüd väike 30 päeva challenge- iga päev veeta 0,5-1 h looduses ja teha ka üks looduspilt, mis siia üles panna. See peaks ka iseloomu kasvatama. Enne väljakutse valimist tundus asi väga lihtne, no mis see siis ära ei ole, teha väike jalutuskäik ja paar klõpsu fotokaga. No esiteks peab pildistamisel valgust olema, seega õhtul ei ole midagi enam teha, aga õhtu, nagu teada, on kõikide edasilükkajate lemmikaeg. Eile siis võtsin ennast kätte ja läksin jalutama. Muidugi sadas vihma, seeda väga pika toruga ei tahtnud minna, vaid keerasin peale väikese fixobjektiivi, millega paar lähivõtet teha. Üldiselt oli kaif, missest et vihmutas. Riided olid korralikud, vett läbi ei lasknud. Käisin mereääres, klõpsisin kividest ja kändudest, alles tagasitulles leidsin ühe kasetüve seentega, mille ka eilse pildina üles laadisin. Täna oli kuiv ja päike paistis, siiski suutsin muneda viimase hetkeni, kui ainult 1h jäigi aega. Võtsin kaasa pika toru, et ehk saab mõne linnu kaadrisse. Läksin jalgratta ja kirevate riietega, niiet seda muidugi ei juhtunud. Vahepeal küll tulid mõned koerad vastu, aga lootsin siiski mõne rohkem loodusega seotud isendi objektiivi ette saada. Paar huvitavama välimusega lindu isegi oli, aga kuni ma jalgratta seisma jätsin, kadusid nad kõik nelja tuule poole. Nii keskendusingi rohkem spordile ja tegin väikse maastikuringi. Lõpetasin rannas, kus teadsin, et mingi luige või kajaka ikka pildile saan, nii oligi, lõpuks valisin välja paar parti ja vana paadi, polnud just parim valgus, aga kaldalt tegin ja ega seal palju aega sättida polnud. Tehnika mul kah suht amatööri oma, vana EOS 350d ja objektiivid vastavad. Homme jälle.

Platinumstar!

Hehee, ära tuli. Esimest korda sain siis niipalju punkte, et sain platinumstari VIP leveli. Tänane päev oli päris hull grind, 106 mängu. Algul panin kohe 600$ üles, niis sattus hull luckbox lauda, kes kõik järjest ära võttis. Lõpetasin siiski enamvähem ok tulemusega. Kuu kah korralikult plussis, u 4K$+ natuke boonuseid.
Tundub, et lõpuks tahab tulema hakata, ehk juhtub märtsis see imelugu, et suudan suuremat volumet näidata. Eesmärkideks igatahes on 1500 mängu ja 100$ mängude shot võtta.

Kino

Alati on meeldiv vaadata, kui kusagil seriaalis jõuavad kätte jõulud ja siis pere kõige pisem veab koju õhtusöögile mõne kodutu, millele siis vanemad algul vastu tõrguvad, kuid hiljeb aru saavad oma eelarvamuslikust käitumisest ja olukorraga lepivad. Siis tuleb välja, et kodutu on elu hammasrataste vahele jäänud klaverivirtuoos, mängib suurepäraseid lugusid pere elutoas tolmukoguval klaveril ja kõigil on meeled rõõmsad ja jõulusära silmis.
Kuradi tore lugu eks. Kunagi käisin naisega kinos, vaatamas filmi "The Devil's Advocate" (1997), dziisas kui palju me koos oleme olnud juba?!?, enivei, seanss oli kinos "Kosmos" ja mingi eelneva jõululoo kangelane sättis ennast mu naise kõrvale istuma. Mingit jõuluhõngu tal muidugi kaasas ei olnud, vaid jube lebrakas, mida ta siis üle kinosaali levitas. Sel ajal olid kinosaalid alati täis, niiet istuda kah polnud mujale. Vahetasin naisega kohad ära ja istusin ise selle lehkava pompsi kõrvale. Aga ma ei öelnud midagi, kannatasin vaikselt ja koos minuga kannatasid ka ümberistuvad inimesed. Vaikides. See hais oli ikka täiesi tappev, täis laibakas vürtsitatud mingi veel hullema buketiga. Kuna oli talv, siis olid mul kindad kaasas, hingasin terve seansi läbi kinda. Parm korkis veel poolepealt viinapudeli lahti ja lonksas mõnuga. No see oli vähe parem hais.
Ühesõnaga olen hiljem korduvalt mõelnud selle peale, miks ma teda sealt välja ei visanud ja miks keegi teine seda ei teinud. Psühholoogias nimetatakse seda vist mingiks jagatud vastutuseks, ehk mida rohkem inimesi, seda rohkem iga indiviid endal vastutust tunneb.
Käisin siis eile jälle kinos. Kuna Oskarite jagamise aeg, siis tahtsin veel suurel ekraanil ära vaadata filmi "Moneyball", Brad Pitt peaosas ja mingi pesapalli teema. Saal oli pooltäis, reklaamid vaadatud ja film hakkas pihta. Aga pildil oli mingi imelik vibra sees. Liikus nii 10cm üles-alla, nagu projektoril oleks mingi kruvi lahti ja masin väriseks. Pilti kannatas vaadata, aga teksti eriti mitte. Kõrvalolev inimene mainis midagi korra, aga siis jäid kõik vait. Mul hakkas jumalast sitt olla. Esiteks muidugi sellepärast, et meenus parmulugu ja veel, et ma ei saa näiteks eriti autos raamatutki lugeda, kuna süda läheb pahaks. Kannatasin jällegi seal, proovin leida kinopileti pealt telefoni, et helistada kino infosse, küsin naise käest, kas ta näeb ikka sama asja, film peal, sisust aru ei saa. Ja ülejäänud saalitäis paistab filmi nautivat, naerab naljaka koha peal jne. Mõtlesin, et kannatan esimese rullivahetuseni ära, et film kaua ekraanil olnud, äkki film füüsiliselt kulunud. Ei, järgmine rull läks samasuguse vibraga, nagu kaks nugist seksiks projektori peal. Läksin siis saalist välja, Mingi neli kinotöötajat viskavad uksetaga kildu. Mainisin, et teil film perses, lubasid tehnikule koheselt teatada. Läksin tagasi, 15min sittagi ei muutunud, ütlesin naisele, et mul on sitt olla, ta mainis, et tal just kõige hullem ei ole, kui teksti ei loe, aga igatahes läksime minema. Saime raha tagasi ja minuarust tuli üks paar veel ära. Õues hakkas korralikult paha, mingi epilepsiahoog meil mõlemal, silmad on sellise virvendusega harjunud, siis paigalolev pilt ajab südame pahaks.
Nojah, selline sitt kogemus siis. Eriti praegu käimasoleva ACTA ja muu sellega seonduva jama baasil. No mida ma nüüd siis teen? Loodan, et on film homseks ära parandatud? Sure. Tõmban niikuinii netist ja vaatan sealt.
Nojah, kuna kino oli ikkagi plaanis, siis läksime Solarisse, seal algas "Raudne leedi", aga kuna ma olen mõnus šovinistlik siga, siis Margaret Thatcher ei ole just selline inimene, kelle elulugu mind kotiks ja teine võimalus oli "This Means War (2012)" . Kuna ma tavaliselt eriti ei hinda selliseid hollywoodi konveierlindilt tulevaid filme, mille treilerit nähes oled tegelt terve filmi ära näinud ja ei olnud plaaninud seda vaatama minna, siis nüüd läksime ikkagi ja oli täitsa meeldi üllatus. Paar kohta olid ikka väga naljakad, kaks 20 ringis tibi minu kõrval olid vaimustusest lolliks minemas, niiet mõni noorem tegelane võib vabalt oma mitte just Keskraamatukogust tuttavaks saadud girlfriendiga seda vaatama minna. Niiet päris hea kinoelamus siiski päeva kokkuvõtteks.

Pokkeris punnitan, et see kuu esimest korda elus Platinumstar ära teha, 1200 punkti on veel puudu, see tähendab iga päev 60 mängu. Peab jõudma, saab 650$ boonuse välja osta ja loodetavasti 100$ mängude bankrolli kokku.

Kiire post

Täna panin pulsoka peale suusatades ja muidugi ei hakanud tööle. Vahetasin patareid ära, ei midagi. Igatahes ringiaeg 8km-36 minutit. Päris kohutav, ma tean, selle talve eesmärk alla 30 minuti.
Peace.

New post

Mõnusalt odav on elu, kui perekonda kuuluvad sellises vanuses inimesed, kellel osadel on juba täiesti poohui, mis kaubamärki riideid kannab ja osadel on veel poohui. Eile tuli pakk internetipoest, mis sisaldas:

2 paari naiste suvekingi
lühikeste varrukatega pluus
pikkade varrukatega pluus
pusa
2 talvemütsi
jooksusärk
talvekindad
tossud
lühikesed püksid

Hind koos shippinguga 70€.

Teatud asjad on tõeasti sellised, mille eest tuleb palju maksta ja odav asi võib sulle veel kallimaks maksma minna. Meenub, kuidas kunagised eestlastest Gröönimaaületajad rääkisid sokke ostes. Sokkide hind 4000 krooni, ehk 800 krooni varvas. Kui nii mõelda, siis polegi kallis ja sokid said ostetud. Antud juhul on tõesti suur tähtsus toote kvaliteedil, sest halvem ja seega ka odavam toode võib suure tervisekahjustuse tuua. Aga täna käisin suusatamas, käes 24£ pealt 2£ peale allahinnatud kindad, no who gives a fuck mis firma omad nad on. I dont.

Pokkeriga ei lähe hästi. Rahaliselt on kõik ok, aga kuidagi ei saa oma vanast sõbrast Low Volumest lahti. 800 mängu ainult tehtud, aga plaanisin 2000 kuus teha. 60$ mängudes on see esimesena istumine natuke raskendatud, ma teen eelmise mängu lõpuni, saan decline ja hakkan lobbyst siis ootama võimalust uus vaba laud valida. Kaua muidugi ei pea ootama, paarkümmend sec tavaliselt, aga ikkagi lisab see arvestatava aja võrreldes sellega, kui saaks koheselt uue mängu nagu rematchides saab. Õnneks teen ma piisavalt tihti totaalseid lollusi lauas, niiet fish rematchib järjest. Viimased päevad oli ühel päeval 50 mängu ja teisel 40 mänguline sess sama vastase vastu. Mõlemad lõppesid lõpuks minu u 6BI eduga, aga alguses läks traditsiooniliselt raha nende taskusse tänu minu spewimisele. Hiljem hakkasid kirjutatud noted raha tagasi tooma ja siis on fishil juba raske declineda. Tahab kaotust tagasi mängida. Nii jah.

Alustasin ka korralikuma toitumisega, tuhlasin pool netti läbi häid kavasid otsides, aga jäin ikkagi pidama Mercola õpetuste peale, madala süsivesikusisaldusega dieet. Mitte naiste mõttes dieet, et söön mineraalvett ja magustoiduks vesi sidruniga, vaid korralik söögiplaan arvestatud sisse ka trenn ja vastavalt organismi tüübile toidud. Tahaks suveks vähe paremas vormis olla, eriti kui nüüd on need seljajamad kah möödas, aga sellest teine kord.

uus post

Juba pikemat aega on tahtmine oma blogi elustada ja tihedamini kirjutama hakata. Mis see internetiinimese väljund ikka on, kui päris sõpru näed nii harva, aga hullult tahaks midagi öelda.
Hiljuti avati pokeriprode foorumis huvitav teema, kus läks vaidluseks kõrghariduse vajalikuse ja mittevajalikuse üle. Mina sattusin kuidagi kaitsam seda poolt, kes ei pidanud väga tähtsaks kõrghariduse olemasolu. Ise olen käinud paar kuud TTÜ-s kohe peale keskkooli ja siis aastaid hiljem uus katse kõrgharidust omandada toimus EBS-is, kus ma pidasin vastu isegi 2a. Niiet selle maailmavaate pealt vaidlesin. Lühidalt ma pole muidugi kõrghariduse vastu, sealt saadav tutvusringkond, kontaktid ja oskus ennast tagant sundida annab väga suure eelise elus ja kui huvitab mingi spetsiifiline ala, siis ei saagi seda ju ise õppida. Aga enamus mehi ei ole sellised, et nüüd olen osakonnajuhataja kusagil kontoris ja elu on viimasepeal. Nagu üks postitaja rääkis, et tähtis on valida prestiižne ala, siis tunned ennast tulevikus hästi selle alal töötades. Kuidas see peaks toimima? Et ärkad hommikul üles, lähed rahvusvahelise firma Eesti haru kontorisse, istud päev läbi arvuti taga ja tunned uhkust oma prestiiže töökoha pärast? Nojah, võibolla mõni mõtleb kah nii.
Muidugi saab oma töö ümber kujundada ka oma täieliku identiteedi, nagu filmide klišeedest tuntud politseiuurija, kellest naine lahutab või advokaat, kellel alati kaks beibet käevangus on. Või pankur, kelle tööpäev kestab tegelikult kogu ärkveloleku aja, kas siis kontoris, äriõhtusöögil, poes seisusekohast ülikonda valides või piisavalt prestiižel viisil puhates.
Aga kes nii ei taha, need seisavadki mingis vanuses raskete valikute ees; vanamoodi ei taheta jätkata, aga puuduvad oskused midagi muuta. Ja neid oskusi juba koolis ei õpetata. Õnneks/kahjuks saadakse sellel hetkel lapsed, kellele tahetakse parimat, valitaks kõige turvalisem tee, ehk nii nagu kõik teevad, kuidas ise tehtud on ja kuidas vanemad neid õpetasid. Käi koolis, haridus on tähtis, tulevikus kindel stabiilne töö ja hea elu, vaata mind, kui mõnus elu mul on, missest et ma sinuga midagi koos teha ei viitsi, sest 20kg ülekaalu laseb ainult koos kinos käia ja burgerit sööma viia. Ja nii lastakse elu lõpuni.
Ma ei tea, kas on võimalik muutuda, kas nende sadade eneseabiõpikute kangelasteks on reaalsed inimesed, kes kannapöörde oma elus tegid, või on nad juba koheselt õnnelikeks kasvatatud autorite fantaasia vili. Igatahes tean, et varem või hiljem hakkab igaüks endalt selliseid küsimusi küsima ja parem oleks, kui mingid vastused olemas oleks. Muidu on alkoholism ja delfi kommentaarid.
Kui ma kunagi firmajuhtimisega 24h päevas rakkes olin, siis mõtlesin tihti, milline oleks mu ideaalne elu. Nii ajuvaba, kui see ka ei olnud, oli mu soov selline: Ärkad hommikul, saadad lapsed kooli, teed mõned tunnid mingit tööd, lähed staadionile, teed trenni, harjutad odaviset, tuled koju, teed süüa lastele, naine tuleb koju, räägid juttu, lähed õhtul naisega välja ja lõpuks hea seks. Kõlab totralt? Aga "töötad suures korporatsioonis, võtad endale julged projektid, lendad lennukiga esimeses klassis ärikohtumisele, lood suuri asju, muudad maailma"? Sellised mõtted kadusid tegelikult üsna kiiresti peale paari aastat selle raja alguses.
Nüüd siis selle varasma unistuse juurde. Mis takistab mul seda ka tegelikult elamast praegu? Nädal tagasi hakkasingi sellele mtlema. Esiteks muidugi tervislik olukord. Et spordist rõõmu tunda, peab olema suht heas vormis ja sellega stabiilselt tegelema. Et lastega koos huvitavaid asju teha, pead nendega hästi läbi saama. Samuti naisega. Ja seksiks jaoks oleks abi, kui impotent ei oleks:-). Nojah, mul õnneks kõik muud tingimused täidetud, kui see tervise osa spordiks. Paningi siis päevaplaani paika, odaviske asemel valisin suusatamise ja tuligi välja üks viimasepeal päev. Suusatamise ajal sundisin mõtted vaikima, liuglesin läbi talvise metsa ja mitte ükski inimene ei suuda mulle tõestada, et see tunne on nõrgem sellest, kui ma Coca-Cola kontserni eesti esinduse kontoris koosolekut läbi viin.
Vot sellised mõtted siis täna, ma ei tea, kui seosetu see jutt jäi, nüüd olen 4 korda suusatamas juba käinud ja nagu ikka uuesti alustades on raske ja uneprobleemid, niiet mõistus kõige teravam hetkel ei ole.
Pokkeris läheb hästi, olen loodetavasti lõplikult 60$ hyperites kanda kinnitanud, 1,5K$ on puudu 100$ mängude shotist, loodetavasti saab selle võtta juba järgmisel kuul and then- living the dream (kui mannetu see siis mõnede jaoks ongi).

10K$ lifetime

Väike verstapost käes, pokerstarsis mängitud turniiride kogukasum ületas 10 000$ piiri. Enamus HUSNG turniiris, mingi väike MTT hit oli vist kah kunagi.
Graafik on nagu on, hästi äratuntavad kohad, kus graafik tõuseb järsult ja ma tunnen ennast täieliku kunnina, sellele järgneb muidugi downswing, kus ma spewin ja tiltan nagu algaja. Kokkuvõttes siiski rahuldav tulemus, 6%ROI ongi see, mida ma väärt olen.

Sellest kuust alates olen spetsialiseerunud Hyper Turbo HUSNG mängimistele, 30$ limiidis esialgu. Keskendun volumele, see kuu juba ligi 500 mängu, pole paha minusuguse volumeniti kohta.

Minu telefonid

Aasta siis oli ´96, olin just asunud tööle müügiesindajana ja firma poolt sain telefoni:
Philips FIZZ.




Telefonid hakkasid just levima, aga siiski mitte eriti laialt veel. Minu sõprusringkonnas olin teine telefoniomanik, hullult balla tunne oli ikka. Suhtumine mobiiliga avalikult rääkijatesse oli halb, peeti poosetajateks jne. Liikusid naljad, kuidas keegi kõva häälega baaris moblaga räägib ja siis see korraga kõrvaääres heliseb.
Tänapäeva mõistes oli see philips muidugi mõnus tellis, aga enamus põhifunktsioone oli olemas.


Järgmine telefon.

Philips Fizz.




Mingil hetkel ütles mu eelmine fizz üles, viisin garantiise, seal visati vana telefon konkreetselt paberikorvi ja anti uus. Väideti, et neid ei parandatagi. Tõenäoliselt sellepärast neil suurt edu mobiiliturul polnud.
Põhimõtteliselt oli tegemist sama mudeliga, natuke uuema kujundusega ainult. Mingil hetkel läks aku läbi, ostsin uue ja suurema mahutavusega, mis suurendas telefoni kaalu 3 korda ja paksust 2 x.

Järgmine

Ericsson 788.




Ericsson oli selajal väga tegija telefon, ülipopulaarne oli mudel 388. Kadestasin kõvasti teisi, kellel selline cool mobla oli ja mingil hetkel otsustasin osta endale kah Ericssoni. See oli mu elus ainuke kord, kui ma ostsin telefoni mingitel muudel eesmärkidel, kui rääkimine. Olin siis 20-ndate alguses, auto ja mobiil oli must be, lisakt iga nädalavahetus kusagil ööklubis hängimine või sõpradega lakkumine. Igatahes valisin kõige uuema mudeli, täielik inovatiivne tehnoloogia, kõige väiksem mobiil maailmas selajal. Letikas oli 7500.- sain kätte veitsa kasutatuna 4300.- Oi oli see vast balla! Telefon oli tegelikult mõnus saast, näiteks puudus sissetulevate kõnede salvestamine. Kui keegi helistas ja ma vastu võtsin, siis oli see number telefonist läinud. Sai vaadata 10 viimast endatehtud kõnet ja 10 vastamata kõnet. Kuna olin müügiesindaja, siis oli see tohutu miinus telefoni juures, päris tihti ei võtnud vastu kõnet ja siis helistasin tagasi, või kirjutasin kiiresti numbri üles ja alles siis võtsin vastu. Täiesti ajuvaba oli. Aga väike!

Seejärel

Nokia 3310.



Ei mäletagi täpselt, miks ericssonist loobusin, vist ütles laadija üles. Igatahes ostsin uue ja seekord Nokia. 3310 oli tõeline rahvatelefon. Hakkas ka levima helinate ja taustapiltide vahetamine, ajalehed olid täis kuulutusi, kust sai tellida endale polüfooniline helin või mingi õnnetu taustapilt. Samuti vahetati taustavalguseid ja nuppude valguseid. Telefon ise oli solid tööloom.

Järgmine

Sony ericson T65




Sony ja ericsson olid ühinenud ja loonud sellise telefoni. Kahjuks ei mäleta jälle põhjust, miks uue ostsin aga mäletan, et mul oli ka sellel handsfree. Sõitsin autoga, vajutasin juhtme küljes olevat nuppu, ütlesin inimese nime ja telefon helistas talle. Cool funktsioon oli. Kaua see minu käes ei olnud, tohutult häisid nuppude suurused, müüsin ühele ehitajale maha ja ostsin

Alcatel 375



Vot see oli hea telefon! Värviline ja sai isegi pildistada, aga see mind väga ei huvitanud. Suurepäraseks tegi selle telefoni see keskmine nupuke ja geniaalne menüü. kui menüü oli pähe kulunud, siis sai selle nupukese abil liikuda ilma ekraanile vaatamata täpselt sinna kuhu vaja. Olin ülirahul sellega ja see pidas mul vastu ma usun üle 5 aasta. Täielik nuts telefon oli minu vajadusi silmas pidada. Kahjuks läks see katki lõpuks ja kiiresti oli uut vaja, ostsin kohe käest kätte

Samsung E300



No oli see vast pask! See oli nii sitt telefon, et mul ei ole sõnu. Põhiline jama oli see, et ta oli aeglane. Kui võtsid viimatised kõned lahti, siis noolega alla liikudes liikus ropult aeglaselt. Kui oli vajaliku nimeni jõundud ja vajutasin helista, siis liikus hooga veel paar numbrit allapoole. Õudukas. Samal ajal ostsin pojale telefoni kooli minekuks:

Samsung SGH E370



ja kuna talle millegipärast meeldisid klapiga telefonid, siis tegime vahetust. E370 oli jällegi nuts. Muidugi juba igasugused video vaatamise võimalused jne, aga mis mulle meeldis, oli tema kiirus. Kui tahtsin kellelegi helistada, siis valisin numbrit juba paari sekundi pärast. Klahvilukk läks pealt ära klapi üleslükates, asjalik menüü jne. See pidas samuti päris kaua vastu, kuni panin telefoni korraks pagasniku vahele ja lõin selle hiljem hooga kinni. Nii ta läks. Siis oli kiirelt vaja asendust, ei hakanud pikalt otsima, võtsin venna käest ta vana

Nokia 6070



Mis kestab siiamaani. Paras närakas on, aga kõned saab tehtud ja parkimise eest makstud.


15 aasta peale ei ole muidugi eriti palju telefone, aga kui võrrelda näiteks ehitajatest töökaaslastega, siis neil on enamusel olnud üle 100 telefoni. Palgapäev-uus telefon-kuulõpp-pandimaja-pidu-rinse and repeat.
Kui praegune otsad annab, siis järgmine on tõenäoliselt ikkagi klahvidega, ei teagi kas on selliseid enam, nagu samsung ülesliigutatava klapiga.
Telefoninumbreid on olnud vist 3, kusjuures kaks esimest ka sexy 50 algusega, aga ei mäletagi, milleks loobuma pidin. Esimene jäi firmasse, kui ära tulin.


Aga muidu läheb normaalselt eluke, käisin neurokirurgi juures ära, What a waste of journey that was, põhimõtteliselt öeldi sama, mida ma 10 korda juba kuulnud olen, ühelegi küsimusele ma vastust ei saanud. Põhimõtteliselt nüüd minu otsus, kui enam ei kannata, siis lähen kohale ja lõiguvad lahti. Aga mul on üks uus teooria, millega töötan, vaatab mis sellest välja tuleb.

See kuu olen ka tublisti pokkerit mänginud enda kohta, 60$ mänge teen kah aegajalt, aga päris üle pole veel kolinud. Tegelikult on 100$ mängude roll koos juba, tundub, et tuleb neid hoopis mängima hakata. Olen ka tugevalt muutnud oma lähenemist mängule ja see on ka edu toonud.

November siiamaani: