Tegelikult on asi niimoodi: on olemas inimene ISE, tema MÕISTUS, tema TUNDED.
Ok, siiani on kõik lihtne. Nüüd vaatame, kes teeb otsuseid meie elus, kas see oleme meie või keegi teine. Tegelit nii on natuke keeruline. Proovin teistmoodi.
17 sajandil elas kuulus filosoof Rene Descartes, kes otsis pidevalt õigustust oma eksistensile ja esitas endale ühe küsimuse: "Kas on olemas midagi, mis ma võin täie kindlusega väita?" ja tuli omaarust ideaalsele vastusele "Mõtlen, järelikult olen" e "Cogito ergo sum". Ok, pool maailma kummardas ta ees, geniaalne mees, geniaalsed mõtted. Aga vanamees ei saanud hullemini mööda panna, samuti need kes teda uskuma jäid. Esimesena juhtis sellele tähelepanu mitusada aastat hiljem prantsuse filosoof ja muidu tore mees Jean-Paul Sartre, kes peale pikemat mõtlemist avastas järsku, et midagi selles loos ei klapi. Tema sõnade kohaselt "teadvus mis ütleb "ma olen" ei ole teadvus mis mõtleb". Et põhimõtteliselt kui sa suudad endale teadvustada, et sa mõtled, siis on olemas veel mingi muu teadvus, mitte ainult see, mida sa mõtled. Kui sina oleksidki ainult see mida sa mõtled, siis sa ei saaks aru, et sa mõtled. Põhimõtteliselt nagu sa näeksid und, teadmata, et see on uni. Tegelikult ei tea enamus inimesi, et nemad ei olegi ainult see, mida nad mõtlevad ja tunnevad, et on veel teinegi teadvus. Nüüd üks tähtis asi. Sellest hetkest alates, kui inimene tõeliselt teadvustab enesele, et tema elu ja tegemisi juhib tavaliselt hoopis midagi muud, kui tema ise, variseb ta kogu maailm kokku ja miski ei ole enam endine. Ma ei oska veel öelda, kas elu on nii lihtsam või mitte, kuna üleminek vanalt elult uuele on päris raske, aga ise ma olen väga rahul, et uue tee valisin. Mis see on siis, mis meid juhib, kui me ise seda ei tee? selle nimi on EGO. Enamus on kuulnud, vähesed saavad aru, mida see tähendab.
Kui ma küsin kellegi käest, kas ta suudab mitte mõelda, vaatab ta mulle tavaliselt imelikult otsa ja ei saa aru. Vastuseks tuleb midagi sellist, et loomulikult ma ei saa mõtlemist lõpetada, ma pean ju koguaeg midagi mõtlema, et üldse elada ja elus hakkama saada. Really? Nojah, näiteks nagu nüüd, ma pean mõtlema, mis ma homme tööl teen jne. Really?Nojah, kui ma näiteks üle tee kõnnin, siis pean vaatama, et autod mulle otsa ei sõida...OK, aga võtame nüüd olukorra, kus mõtlemiseks aega ei jää. Näiteks sõidad BIKE-ga 210km/h mööda saksamaa kiirteed, mida sa mõtled? No ma mõtlen, et kui nüüd keegi mulle ette keerab.... SITTAGI SA EI MÕTLE!!! Sa paned puhtalt instinktide ja kogemuste najal, kõik liigutuseda on automaatsed, kui keegi ette keerab, tegutsed sa hetkega kõige paremini antud olukorras, pole sul midagi aega mõelda! Ja kaua nii võib sõita? 10 min? 30min? Tund aega? Järelikult on võimalik terve tunni mitte midagi mõelda ja jõuda põhimõtteliselt ühest linnast teise.
Siit jõuamegi teise punktini: Enamus inimesi on oma mõistuse orjad. Nad ei suuda oma mõtteid peatada, tegutsevad ainult selle järgi, mida mõistus neile ette ütleb, tunnevad seda, mida mõistus neil käseb tunda. Ainuke vabanemine mõistuse haardest ongi teha midagi sellist, mis mõistuse hetkekski vaikima sunnib. näiteks tsikliga kihutada, üldse igasugune ekstreemsport, alkohol muidugi tuimestab hästi, narkots. Tegelikult võib õelda, et inimene otsib terve elu seda üürikest pausi, mõtte haardest vabanemist, täieliku õnne. Ma küsin, millal te viimati õnnelik olite? Vastust pole raske aimata, tõenäoliselt sai midagi lõpetatud, ära tehtud, mingi eesmärk täidetud, mingi unistus teoks. Kõigil neil on ühine nimetaja-mingi pikaajaliselt peas olnud mõte vaikis. Tahtsin, et eksamid läbi saaks, mõtlesin sellele ööd ja päevad, õppisin nagu segane ja korraga-vaikus! Tahtsin endale jalgratast, kogusin, unistastasin, nuiasin vanemaid, ja lõpuks oli ta olemas-minu uus jalgratas ja ma ei pidanud enam sellele MÕTLEMA!
Aga mis siis juhtuks, kui meil oleks oskus mõte vaikima sundida igal hetkel kui me seda soovime? Siis saabuks maa peale tõeline rahu, pidev õnnetunne, tõeline olemine. Miks me seda siis ei tee? Nüüd astubki vahele tõeline piider, meie igaühe sees elutsev
EGO.
Ego ei taha rahu, ta tahab konflikti. Ta tahab olla teistest parem, kuuluda kuhugi, identifitseerida ennast minevikus juhtunud sündmuste kaudu või tulevikus loodetavasti juhtuvate sündmuste kaudu. Kes sa oled? Ma olen ehitaja, ma olen 4 lapse ema, ma olen keskerakondlane, ma olen nats, ma olen invaliid, ma olen endine sportlane, ma olen tulevane kirurg, ma olen tulevane WSOP bracleti omanik. Vatta fakk? Tead kes sa oled? Sa oled INIMENE, nagu põder on põder ja siga on siga. Sa oled SINA, kellele siin maailmas elamiseks on antud see keha, milles sa oled, see olevikuhetk, mis sulle praegu vastu vaatab. Sa vaatad praegu seda arvutiekraani, vaata enda ümber, sa oled ainulaadne maailmas! SINA ei pea kuhugi kuuluma, SINA ei pea oma väärtuse tõstmiseks rääkima, mida sa korda oled saatnud, SINA ei pea õnnelik olemiseks tulevikust lunastust otsima. Proovi vaadata enda ümber tähelepanelikult, proovi mitte segavat mõistust tähele panna, mis sulle midagi samal ajal ette hakkab ütlema. Vaata tähelepanelikult kasvõi pilti seinal. tunned praegust hetke? saad aru, kui vähe sa selles viibid?
Ok, tl;dr.
Mida teha? Esimene samm oleks eraldada ennast oma mõistusest. Jälgida kõrvalt oma mõtteid nende tekkimise ajal ja nendega kaasaskäivaid tundeid. Faking monkey, kuidas ta callis mu 3beti sellise pasaga, raisk saaks kätte, pooks munepidi üles! Ei, meiega ei juhtunud midagi. Meie ego sai kannatada, kes peab ennast hästi tundmiseks kellestki üle olema, kellel on oma tõde, mida ta peab koguaeg kuulutama, kes ammutab oma energia minevikust ja visualiseerib selle tulevikku. Ei, meie muigame kõrvalt, vaatame huviga, kuidas meie ego sipleb MEILE nii tähtsusetu asja pärast, nagu mingi raha kaotus. Sest meil on midagi, mis on tõeliselt tähtis ja asendamatu- seesama hetk, milles me terve elu viibime. Olevikuhetk. Ego vihkab olevikku. Tal ei ole selles midagi. Ta ei saa sellest oma eksistensile tõestust, oma jätkusuutlikusele kinnitust.
Asjad on nagu nad on. Olevikus sul ei ole muresid. Mured ja probleemid ei saa eksisteerida olevikus. Ainult tulevikus või minevikus. nende mõtetega tänaseks lõpetame, mine nüüd ilusasti magama, head und.

