Kuu peaaegu läbi, eesmärgiks oli saada 34$ mängudesse, võib vist kordaläinuks lugeda. mängisin ikkagi vähe, aga töö ja pere kõrvalt, pokerprolabs.com näitab, et tegin
259 mängu, ja teenisin 581$. võib rahul olla, hea lisa rollile. järgmise kuu eesmärk on 55$ mängusid mängima hakata.
Paar päeva tagasi lugesin 2+2 ühe naissoost HUSNG mängija Welli, kus ta kirjutas hästi lahti mind juba pikalt vaevanud probleemi. Nimelt on mulle juba ammu tundunud, et mängitud HUSNG kätt on väga raske või võimatu kommenteerida, kuna muutujaid on alati liiga palju. Jah, kui tegemist on esimese käega tundmatu mängija vastu, siis võib leida ühe ja kõige +EV lahenduse, aga enamasti ei ole meil tundmatu vastane ja esimene käsi. See naine (starsis "callisto") kirjutas hästi, et kui me nüüd analüüsime kätt ja leiame, et call on kõige õigem käitumine, siis järgmine kord samasse olukorda sattudes ei saa me ju jätta enam arvestamata, et me eelmine kord callisime ja tegemist ei ole enam sama olukorraga. Olen sama asjaga pidevalt oma pead vaevanud, nüüd sain aru, et see ongi see osa, millest mängijad eriti õppevideotes rääkida ei taha, et kuipalju nad võtavad arvesse oma otsustes leveldamist ja metat. Igatahes on see tohutult huvitav osa pokkerist, eriti HU ja see lisab mängu väga suure mõõtme, eriti regularidega mängides. Fishi vastu pole sellisel mõtlemisel eriti mõtet, fishi vastu töötab valuebet.
Teine asi, mille ma kirja panna tahtsin on järgmine. Ma ei loe eriti palju raamatuid, kunagi lugesin väga palju, viimasel ajal ei ole juturaamatud tihti kätte sattunud. No nii 1 raamat 3 kuu jooksul. Aga heameelega loen ma igasuguseid õpperaamatuid ja eneseabi raamatuid. Enamasti inglise keeles ja netis, vahest harva laenan või ostan poest. Pean kohe ütlema, et minuarust on nendest tohutult abi inimestele. Mõned peavad neid mingitele looseritele suunatud müügitrikkideks, ise nii ei arva. Näiteks kui ma kirjutaksin praegu raamatu 6-22$ HUSNG kohta, siis ma paneks sinna kirja kõik, mida ma oskan, ausalt ja täie veendumusega, et see aitaks pühendunud mängijal kergesti biitida neid mänge. Samamoodi usun ma, et kui keegi on kirjutanud eneseabi raamatu, siis on ta sellesse kirjapandud nippide effektiivsuses täiesti veendunud, ise katsetanud ja positiivse tulemuse saanud. Mitte et võtame mingisuguse stressis sihtgrupi ja kirjutame talle mingisuguse kumbajaa kokku, äkki hakkab tal parem. Muidugi ei arva ma, et kõik raamatud on puhas kuld, on suht kräppi kah. Aga väga palju kulda on. Näiteks Gordoni "Tark lapsevanem" on ülihea raamat, mis minu pereeluga esimesest hetkest alates imet tegi, kui ma sealt õpitud nippe kasutama hakkasin. Teiseks muidugi Echardt Tolle raamatud, mis mu maailmavaate täiesti peapeale pöörasid ja tohutult palju probleeme mu peas selgitasid. Igatahes tegelesin ma mõned nädalad tagasi oma isikliku probleemiga ja selleks on asjade hurraaga alustamine, aga suutmatus kiiresti lõpetada. Lisaks kogu vahepealne protsess, mis venib ja venib. Kasvõi pokker. Ma olen 1000 mängu kaugusel 110$ mängudest ja seega ka 3K+ kuupalgast. Aga mind ei koti see raha. Mind ei koti mitte ükski tulemus. Mul puudub motivatsioon, ambitsioon midagi saavutada, tahtmine kuhugi jõuda klassikalises mõttes. See, mis 22 aastase ülikoolilõpetaja jaoks on elementaarne ja enamvähem ainuke põhjus elada, on minujaoks mõtetu tõmblemine. Vähemalt niimoodi olen ma mõelnud. Teisalt ma ei ole ka rahul sellise tuima eksisteerimisega, vahel viskab kopa ette, sean mingi eesmärgi ja raban segaseks ennast. Aga selline kõikumine ja ebastabiilsus on kapitalistlikus keskonnas hakkamasaamiseks suureks miinuseks. Kuna ma ei usu tühjadesse sõnakõlksudesse, nagu näiteks "tal pole raha, kuna ta on laisk" vaid usun, et sõna "laiskus" taga pesitseb veel väga suur hunnik põhjuseid ja tingimusi, mis kokku annavad tulemuseks "näpud pidevalt põhjas", siis hakkasingi netist otsima lahendust, kuidas saada oma rahavood veitsa stabiilsemaks.
Ma ei saa öelda, et mul mingeid ambitsioone pole, aga mind ei motiveeri traditsioonilised põhjused, nagu soov teistele ära teha, võimutunne jne. Igatahes tahtsin oma tuleviku vähe selgemalt paika saada, muidu on seal pidev huinjamuinja, millele mõtlemine paneb ainult pea valutama. Toksisingi googlesse, no ambitions või mingi sellise sõna, leidsin hunniku mõttekaaslasi ja viite ühele raamatule. Raamat tundus esmapilgul selline tavaline "SECRET" tüüpi kammajaa, ja noh tegelikult ongi.
pdf filena saadaval, BOB PROCTOR "YOU WERE BORN RICH". Igatahes hakkasin seda lugema ja andsin lubaduse, et olgu ta ükskõik mis lollus ja kõlagu see õpetus kui idiootselt tahes, katsetan ma selle ära. Olen nüüd pool raamatut läbi lugenud ja nädalakese raamatu järgi talitanud ja täitsa uskumatu, mida see inimesega teeb. Ma ei hakka pikalt ümber jutustama, aga ütlen, et minule mõjub. Mul ei ole muidugi veel rikas vanaonu ameerikast lusikat nurka visanud ja kogu vara mulle pärandanud, aga pähetulevates mõtetes on mingisugune tuntav korrektuur toimunud. vaatab, mis saab.
Sunday, October 31, 2010
Tuesday, October 19, 2010
I don't like playing poker tbh.
I only like the strategy behind it.
Lugesin sellise lause mõned päevad tagasi 2+2 foorumist. See jäi mind natuke kummitama. Hakkasin mõtlema, kas ma saan ka enda kohta nii öelda. Põhimõtteliselt vist saan. Ma olen pokkerist täielikus sõltuvuses juba aastaid, aga mulle siiamaani ei meeldi eriti mängida. Mind huvitab tohutult strateegia, käte analüüs, kogu see põhjatu maailm, mis alustab eksisteerimist, kui kahele inimesele kaks kaarti kätte jagatakse, aga mind ei huvita eriti veeta tunde ja tunde arvuti taga ja alistada üks vastane teise järel. Ma ei oska nii lambist öelda, mis selle põhjused on ja kas need on ületamatud, aga hetkeseis on igatahes selline. Igatahes ma hakkan seda mõtet edasi veeretama oma peas lähipäevadel, ja vaatan mis sellest saab.
Praegu igatahes tundub, et 34$ olen püsima jäänud, 200$ puudu 55$ mängudest, nagu esialgne plaan ette nägi. Mänge on küll vähe tehtud, aga vastased on täiesti ülemängitavad, midagi hullult keerulist ei tundu olevat. Kui nüüd variatsioonikõvera käest pikki pead ei saa, siis novembris mängin 55$ limiidis. Tegelikult hakkab nüüd natukene huvi mängimise vastu suurenema, kuna juba on võimalik ka midagi teenida. Oktoober on kusagil 500$ plussis hetkel, aga mänge tehtud vähe. Ise usun, et korraliku grindimisega oleks 2K$ stabiilselt tehtav 34$ mängudega, paljud mu vastased niimoodi teevadki juba aastaid, 20K mänge läbimängitud, aga mind see eriti ei eruta. Tahaks ikka 200$ mängudesse välja jõuda, ehk täpselt sellesse kohta, mis eraldab esimest korda suured mehed poisikestest. :-)
Lugesin sellise lause mõned päevad tagasi 2+2 foorumist. See jäi mind natuke kummitama. Hakkasin mõtlema, kas ma saan ka enda kohta nii öelda. Põhimõtteliselt vist saan. Ma olen pokkerist täielikus sõltuvuses juba aastaid, aga mulle siiamaani ei meeldi eriti mängida. Mind huvitab tohutult strateegia, käte analüüs, kogu see põhjatu maailm, mis alustab eksisteerimist, kui kahele inimesele kaks kaarti kätte jagatakse, aga mind ei huvita eriti veeta tunde ja tunde arvuti taga ja alistada üks vastane teise järel. Ma ei oska nii lambist öelda, mis selle põhjused on ja kas need on ületamatud, aga hetkeseis on igatahes selline. Igatahes ma hakkan seda mõtet edasi veeretama oma peas lähipäevadel, ja vaatan mis sellest saab.
Praegu igatahes tundub, et 34$ olen püsima jäänud, 200$ puudu 55$ mängudest, nagu esialgne plaan ette nägi. Mänge on küll vähe tehtud, aga vastased on täiesti ülemängitavad, midagi hullult keerulist ei tundu olevat. Kui nüüd variatsioonikõvera käest pikki pead ei saa, siis novembris mängin 55$ limiidis. Tegelikult hakkab nüüd natukene huvi mängimise vastu suurenema, kuna juba on võimalik ka midagi teenida. Oktoober on kusagil 500$ plussis hetkel, aga mänge tehtud vähe. Ise usun, et korraliku grindimisega oleks 2K$ stabiilselt tehtav 34$ mängudega, paljud mu vastased niimoodi teevadki juba aastaid, 20K mänge läbimängitud, aga mind see eriti ei eruta. Tahaks ikka 200$ mängudesse välja jõuda, ehk täpselt sellesse kohta, mis eraldab esimest korda suured mehed poisikestest. :-)
Friday, October 15, 2010
34$
Nüüd on mõned päevad 34$ mänge tehtud ja breakeven. Aga kuradi kodune tunne on mängida, juba mingil määral mõtlevaid vastaseid, regularid oskavad muud kah, kui ainult preflop 3x raiseda ja cbettida. Täna alustuseks andsingi 4 bi ühele regularile, kes limpis kõik käed. Esimese mängu donkasin julmalt maha, ülejäänud 3 mu käed ei pidanud. Igatahes tegin mentaalse note, et ta on mulle 4bi sees, õpin natuke ja lähen collectima.
Tegelikult muidugi ei lähe, esialgu mängin ikkagi bankrolli kasvatamiseks ja igasugused grudgematchid jäägu teiseks korraks. Tundsin, et mul oli edge, sellepärast mängisingi. Kuna ma olin esimese mängu julmalt donganud, siis kutt muutus väga straight forwardiks ja lihtne oli lugeda.
Ega midagi eriti muutunud ei olegi, talv saabub, mingit suuremat ehitusobjekti ei tahaks talveks võtta, midagi on kokku lubatud, need teeb ära. Üks väike äriidee on kah käivitamisel, vaatab, mis saab. Tõenäoliselt läheb nagu alati, ehk jääb venima. Nagu minu HUSNG. 2+2 foorumis korraldatakse volume challenge, u 600 mängu novembris, igaüks maksab 100$, kes läbi mängib, saab raha tagasi. Pooleldi lubasin osaleda, kuigi eelmine kord, kui osalesin sarnasel üritusel, oli tulemus pehmelt öeldes sitt. Mängud tegin ära, aga vist tuli kahjum. Ei mäleta täpselt. Igatahes oleks abiks küll väike motivatsiooniboost.
Tegelikult muidugi ei lähe, esialgu mängin ikkagi bankrolli kasvatamiseks ja igasugused grudgematchid jäägu teiseks korraks. Tundsin, et mul oli edge, sellepärast mängisingi. Kuna ma olin esimese mängu julmalt donganud, siis kutt muutus väga straight forwardiks ja lihtne oli lugeda.
Ega midagi eriti muutunud ei olegi, talv saabub, mingit suuremat ehitusobjekti ei tahaks talveks võtta, midagi on kokku lubatud, need teeb ära. Üks väike äriidee on kah käivitamisel, vaatab, mis saab. Tõenäoliselt läheb nagu alati, ehk jääb venima. Nagu minu HUSNG. 2+2 foorumis korraldatakse volume challenge, u 600 mängu novembris, igaüks maksab 100$, kes läbi mängib, saab raha tagasi. Pooleldi lubasin osaleda, kuigi eelmine kord, kui osalesin sarnasel üritusel, oli tulemus pehmelt öeldes sitt. Mängud tegin ära, aga vist tuli kahjum. Ei mäleta täpselt. Igatahes oleks abiks küll väike motivatsiooniboost.
Friday, October 8, 2010
Tänaseid toimetusi
ära viska homse varna. Vedeles mingisugune hunnik eterniiti. No metsaalla muidugi ei vea, tavalise prügi vahele kah ei peida loomulikult, õnneks on olemas jäätmejaamad, kuhu saab selle utiliseerida. No mingi üks kant oli, ehk kuupmeeter, äraviimine umbes 700.- Nii, siis tekkis dilemma. Eterniit vedeleb venna maja ümber, tema sellest lahti tahab saada, kui kohe viia, saaks viia sõjamäele, 900.- kui homme viia, siis on lähemal ja 700.- Mina väidan, et täna on kasulikum viia kallimalt ja kaugemale, kui homme odavamalt ja lähemale. Kuna see päev, kui see vaidlus toimus, siis oli mu sünnipäev, väike tordilaud sugulastega, jook see ja ma ei suuda oma pointi arusaadavaks teha. Kõigi arvates olen ma totaalne loll, kes aru ei saa, kuidas homme ja odavam kaalub üles ühe päeva eterniitide vedelemise ümber maja. Aga ei kaalu. Sest tegelikult ei tea me kunagi , mis homme toimub. Me ei oska võtta arvesse kõiki tegureid otsuse tegemiseks, oskame võtta ainult kõige elementaarsemad, nagu raha ja füüsiline koormus. Aga miks on kõige meeldivamad tööd tihti rasked ja kulukad? Kuidas hinnata ärategemisest ja millegi valmimisest saadavat rõõmu? Kuidas hinnata vaba aega uute asjade ettevõtmiseks järgmisel päeva, tüütu kohustuse minevikku vajumist?
Mul on natuke kahju, et ka minule tundub eterniidi samal päeval äraviimine täiesti ajuvaba ettevõtmisena, et minagi ei oska hinnata millegi saavutamist, et ma tunnen rahulolu "õigest" otsusest, kuigi tegelikult olen ma seega rahul, et ma midagi ei teinud. Kui ma vaatan tagasi oma elule, on seal geniaalseid loogilisi otsuseid, mis on mul tihti suurt vaeva aidanud vältida, aga veel paremini on näha, kuidas otsuste tegemisel on alati tingimused puudulikud.
Igatahes, nüüd see kuradi käru seisab aias kaks nädalat eterniidikuhi peal, täna sadas käruomanik hommikul sisse, et tal käru vaja, ei saa, eterniit on peal, ok, eks ta siis võtab rendist, 350 eek, meie maksame. Niipalju siis "õigest otsusest" ja selle tegemisega kaasnenud rõõmust.
Mul on natuke kahju, et ka minule tundub eterniidi samal päeval äraviimine täiesti ajuvaba ettevõtmisena, et minagi ei oska hinnata millegi saavutamist, et ma tunnen rahulolu "õigest" otsusest, kuigi tegelikult olen ma seega rahul, et ma midagi ei teinud. Kui ma vaatan tagasi oma elule, on seal geniaalseid loogilisi otsuseid, mis on mul tihti suurt vaeva aidanud vältida, aga veel paremini on näha, kuidas otsuste tegemisel on alati tingimused puudulikud.
Igatahes, nüüd see kuradi käru seisab aias kaks nädalat eterniidikuhi peal, täna sadas käruomanik hommikul sisse, et tal käru vaja, ei saa, eterniit on peal, ok, eks ta siis võtab rendist, 350 eek, meie maksame. Niipalju siis "õigest otsusest" ja selle tegemisega kaasnenud rõõmust.
Wednesday, October 6, 2010
Pilt
esimene shot 34$
...läks perse. Kuna mul on mingi imelik br management plaan seekord, siis väga ruumi ei ole suurt shotti võtta. nimelt kui roll üle 700, siis 34$ mängud, kui alla, siis 23$. Eile oligi roll 699,94$ ja tegin 34$ mängu. Vastu sattus 10 000 mängu teinud breakeven regular, kes hittis 2 paari vasakult ja paremalt, läksin fancyks, ei pannud QQ maha AT flopist alates, A ta ei oleks niimoodi mänginud, aga tal oligi AT, mis oli piisav slowplayks ja maksin turni ja riveri kinni. Siis tagasi 23$ mängudesse, kus tulin veel 4bi järjest alla, õnneks viimase kaotuse sain agrodongi käest(minu lemmikvastasetüüp), kes järgmised 5 mängu mul kõik suured paarid preflop kinni maksis oma A3 tüüpi kätega. Tal ei olnud mingit probleemi A6o 3bettida ja minu TT shove callida 40bb deep. easy money, eriti kui mitteühtegi A maha ei tule. Loodetavasti tänaõhtul uus 34$ shot, kuigi kolmapäevad ei ole mu lemmikpäevad, seda näitab ka nädalapäevade kaupa filtreeritud sharkscope graafik:

Edasised plaanid siis 1100$ rollig 57$ mängud,
2200$- 110$
5000$ - 230$
Päris elus tööd nagu on, niiet miks mitte natuke agressiivsemalt üles liikuda, niikuinii on 2 aaastat nititud.
Edasised plaanid siis 1100$ rollig 57$ mängud,
2200$- 110$
5000$ - 230$
Päris elus tööd nagu on, niiet miks mitte natuke agressiivsemalt üles liikuda, niikuinii on 2 aaastat nititud.
Sunday, October 3, 2010
Hiiter
tl;dr
No mis värk selle tildiga siis lõpuks on? Oomy gaad mu AA kräkiti ma olen nii tiltis, et tegin 4 suitsu järjest. JNE.
Tegelikult on asi niimoodi: on olemas inimene ISE, tema MÕISTUS, tema TUNDED.

Ok, siiani on kõik lihtne. Nüüd vaatame, kes teeb otsuseid meie elus, kas see oleme meie või keegi teine. Tegelit nii on natuke keeruline. Proovin teistmoodi.
17 sajandil elas kuulus filosoof Rene Descartes, kes otsis pidevalt õigustust oma eksistensile ja esitas endale ühe küsimuse: "Kas on olemas midagi, mis ma võin täie kindlusega väita?" ja tuli omaarust ideaalsele vastusele "Mõtlen, järelikult olen" e "Cogito ergo sum". Ok, pool maailma kummardas ta ees, geniaalne mees, geniaalsed mõtted. Aga vanamees ei saanud hullemini mööda panna, samuti need kes teda uskuma jäid. Esimesena juhtis sellele tähelepanu mitusada aastat hiljem prantsuse filosoof ja muidu tore mees Jean-Paul Sartre, kes peale pikemat mõtlemist avastas järsku, et midagi selles loos ei klapi. Tema sõnade kohaselt "teadvus mis ütleb "ma olen" ei ole teadvus mis mõtleb". Et põhimõtteliselt kui sa suudad endale teadvustada, et sa mõtled, siis on olemas veel mingi muu teadvus, mitte ainult see, mida sa mõtled. Kui sina oleksidki ainult see mida sa mõtled, siis sa ei saaks aru, et sa mõtled. Põhimõtteliselt nagu sa näeksid und, teadmata, et see on uni. Tegelikult ei tea enamus inimesi, et nemad ei olegi ainult see, mida nad mõtlevad ja tunnevad, et on veel teinegi teadvus. Nüüd üks tähtis asi. Sellest hetkest alates, kui inimene tõeliselt teadvustab enesele, et tema elu ja tegemisi juhib tavaliselt hoopis midagi muud, kui tema ise, variseb ta kogu maailm kokku ja miski ei ole enam endine. Ma ei oska veel öelda, kas elu on nii lihtsam või mitte, kuna üleminek vanalt elult uuele on päris raske, aga ise ma olen väga rahul, et uue tee valisin. Mis see on siis, mis meid juhib, kui me ise seda ei tee? selle nimi on EGO. Enamus on kuulnud, vähesed saavad aru, mida see tähendab.
Kui ma küsin kellegi käest, kas ta suudab mitte mõelda, vaatab ta mulle tavaliselt imelikult otsa ja ei saa aru. Vastuseks tuleb midagi sellist, et loomulikult ma ei saa mõtlemist lõpetada, ma pean ju koguaeg midagi mõtlema, et üldse elada ja elus hakkama saada. Really? Nojah, näiteks nagu nüüd, ma pean mõtlema, mis ma homme tööl teen jne. Really?Nojah, kui ma näiteks üle tee kõnnin, siis pean vaatama, et autod mulle otsa ei sõida...OK, aga võtame nüüd olukorra, kus mõtlemiseks aega ei jää. Näiteks sõidad BIKE-ga 210km/h mööda saksamaa kiirteed, mida sa mõtled? No ma mõtlen, et kui nüüd keegi mulle ette keerab.... SITTAGI SA EI MÕTLE!!! Sa paned puhtalt instinktide ja kogemuste najal, kõik liigutuseda on automaatsed, kui keegi ette keerab, tegutsed sa hetkega kõige paremini antud olukorras, pole sul midagi aega mõelda! Ja kaua nii võib sõita? 10 min? 30min? Tund aega? Järelikult on võimalik terve tunni mitte midagi mõelda ja jõuda põhimõtteliselt ühest linnast teise.
Siit jõuamegi teise punktini: Enamus inimesi on oma mõistuse orjad. Nad ei suuda oma mõtteid peatada, tegutsevad ainult selle järgi, mida mõistus neile ette ütleb, tunnevad seda, mida mõistus neil käseb tunda. Ainuke vabanemine mõistuse haardest ongi teha midagi sellist, mis mõistuse hetkekski vaikima sunnib. näiteks tsikliga kihutada, üldse igasugune ekstreemsport, alkohol muidugi tuimestab hästi, narkots. Tegelikult võib õelda, et inimene otsib terve elu seda üürikest pausi, mõtte haardest vabanemist, täieliku õnne. Ma küsin, millal te viimati õnnelik olite? Vastust pole raske aimata, tõenäoliselt sai midagi lõpetatud, ära tehtud, mingi eesmärk täidetud, mingi unistus teoks. Kõigil neil on ühine nimetaja-mingi pikaajaliselt peas olnud mõte vaikis. Tahtsin, et eksamid läbi saaks, mõtlesin sellele ööd ja päevad, õppisin nagu segane ja korraga-vaikus! Tahtsin endale jalgratast, kogusin, unistastasin, nuiasin vanemaid, ja lõpuks oli ta olemas-minu uus jalgratas ja ma ei pidanud enam sellele MÕTLEMA!
Aga mis siis juhtuks, kui meil oleks oskus mõte vaikima sundida igal hetkel kui me seda soovime? Siis saabuks maa peale tõeline rahu, pidev õnnetunne, tõeline olemine. Miks me seda siis ei tee? Nüüd astubki vahele tõeline piider, meie igaühe sees elutsev
EGO.
Ego ei taha rahu, ta tahab konflikti. Ta tahab olla teistest parem, kuuluda kuhugi, identifitseerida ennast minevikus juhtunud sündmuste kaudu või tulevikus loodetavasti juhtuvate sündmuste kaudu. Kes sa oled? Ma olen ehitaja, ma olen 4 lapse ema, ma olen keskerakondlane, ma olen nats, ma olen invaliid, ma olen endine sportlane, ma olen tulevane kirurg, ma olen tulevane WSOP bracleti omanik. Vatta fakk? Tead kes sa oled? Sa oled INIMENE, nagu põder on põder ja siga on siga. Sa oled SINA, kellele siin maailmas elamiseks on antud see keha, milles sa oled, see olevikuhetk, mis sulle praegu vastu vaatab. Sa vaatad praegu seda arvutiekraani, vaata enda ümber, sa oled ainulaadne maailmas! SINA ei pea kuhugi kuuluma, SINA ei pea oma väärtuse tõstmiseks rääkima, mida sa korda oled saatnud, SINA ei pea õnnelik olemiseks tulevikust lunastust otsima. Proovi vaadata enda ümber tähelepanelikult, proovi mitte segavat mõistust tähele panna, mis sulle midagi samal ajal ette hakkab ütlema. Vaata tähelepanelikult kasvõi pilti seinal. tunned praegust hetke? saad aru, kui vähe sa selles viibid?
Ok, tl;dr.
Mida teha? Esimene samm oleks eraldada ennast oma mõistusest. Jälgida kõrvalt oma mõtteid nende tekkimise ajal ja nendega kaasaskäivaid tundeid. Faking monkey, kuidas ta callis mu 3beti sellise pasaga, raisk saaks kätte, pooks munepidi üles! Ei, meiega ei juhtunud midagi. Meie ego sai kannatada, kes peab ennast hästi tundmiseks kellestki üle olema, kellel on oma tõde, mida ta peab koguaeg kuulutama, kes ammutab oma energia minevikust ja visualiseerib selle tulevikku. Ei, meie muigame kõrvalt, vaatame huviga, kuidas meie ego sipleb MEILE nii tähtsusetu asja pärast, nagu mingi raha kaotus. Sest meil on midagi, mis on tõeliselt tähtis ja asendamatu- seesama hetk, milles me terve elu viibime. Olevikuhetk. Ego vihkab olevikku. Tal ei ole selles midagi. Ta ei saa sellest oma eksistensile tõestust, oma jätkusuutlikusele kinnitust.
Asjad on nagu nad on. Olevikus sul ei ole muresid. Mured ja probleemid ei saa eksisteerida olevikus. Ainult tulevikus või minevikus. nende mõtetega tänaseks lõpetame, mine nüüd ilusasti magama, head und.
Tegelikult on asi niimoodi: on olemas inimene ISE, tema MÕISTUS, tema TUNDED.
Ok, siiani on kõik lihtne. Nüüd vaatame, kes teeb otsuseid meie elus, kas see oleme meie või keegi teine. Tegelit nii on natuke keeruline. Proovin teistmoodi.
17 sajandil elas kuulus filosoof Rene Descartes, kes otsis pidevalt õigustust oma eksistensile ja esitas endale ühe küsimuse: "Kas on olemas midagi, mis ma võin täie kindlusega väita?" ja tuli omaarust ideaalsele vastusele "Mõtlen, järelikult olen" e "Cogito ergo sum". Ok, pool maailma kummardas ta ees, geniaalne mees, geniaalsed mõtted. Aga vanamees ei saanud hullemini mööda panna, samuti need kes teda uskuma jäid. Esimesena juhtis sellele tähelepanu mitusada aastat hiljem prantsuse filosoof ja muidu tore mees Jean-Paul Sartre, kes peale pikemat mõtlemist avastas järsku, et midagi selles loos ei klapi. Tema sõnade kohaselt "teadvus mis ütleb "ma olen" ei ole teadvus mis mõtleb". Et põhimõtteliselt kui sa suudad endale teadvustada, et sa mõtled, siis on olemas veel mingi muu teadvus, mitte ainult see, mida sa mõtled. Kui sina oleksidki ainult see mida sa mõtled, siis sa ei saaks aru, et sa mõtled. Põhimõtteliselt nagu sa näeksid und, teadmata, et see on uni. Tegelikult ei tea enamus inimesi, et nemad ei olegi ainult see, mida nad mõtlevad ja tunnevad, et on veel teinegi teadvus. Nüüd üks tähtis asi. Sellest hetkest alates, kui inimene tõeliselt teadvustab enesele, et tema elu ja tegemisi juhib tavaliselt hoopis midagi muud, kui tema ise, variseb ta kogu maailm kokku ja miski ei ole enam endine. Ma ei oska veel öelda, kas elu on nii lihtsam või mitte, kuna üleminek vanalt elult uuele on päris raske, aga ise ma olen väga rahul, et uue tee valisin. Mis see on siis, mis meid juhib, kui me ise seda ei tee? selle nimi on EGO. Enamus on kuulnud, vähesed saavad aru, mida see tähendab.
Kui ma küsin kellegi käest, kas ta suudab mitte mõelda, vaatab ta mulle tavaliselt imelikult otsa ja ei saa aru. Vastuseks tuleb midagi sellist, et loomulikult ma ei saa mõtlemist lõpetada, ma pean ju koguaeg midagi mõtlema, et üldse elada ja elus hakkama saada. Really? Nojah, näiteks nagu nüüd, ma pean mõtlema, mis ma homme tööl teen jne. Really?Nojah, kui ma näiteks üle tee kõnnin, siis pean vaatama, et autod mulle otsa ei sõida...OK, aga võtame nüüd olukorra, kus mõtlemiseks aega ei jää. Näiteks sõidad BIKE-ga 210km/h mööda saksamaa kiirteed, mida sa mõtled? No ma mõtlen, et kui nüüd keegi mulle ette keerab.... SITTAGI SA EI MÕTLE!!! Sa paned puhtalt instinktide ja kogemuste najal, kõik liigutuseda on automaatsed, kui keegi ette keerab, tegutsed sa hetkega kõige paremini antud olukorras, pole sul midagi aega mõelda! Ja kaua nii võib sõita? 10 min? 30min? Tund aega? Järelikult on võimalik terve tunni mitte midagi mõelda ja jõuda põhimõtteliselt ühest linnast teise.
Siit jõuamegi teise punktini: Enamus inimesi on oma mõistuse orjad. Nad ei suuda oma mõtteid peatada, tegutsevad ainult selle järgi, mida mõistus neile ette ütleb, tunnevad seda, mida mõistus neil käseb tunda. Ainuke vabanemine mõistuse haardest ongi teha midagi sellist, mis mõistuse hetkekski vaikima sunnib. näiteks tsikliga kihutada, üldse igasugune ekstreemsport, alkohol muidugi tuimestab hästi, narkots. Tegelikult võib õelda, et inimene otsib terve elu seda üürikest pausi, mõtte haardest vabanemist, täieliku õnne. Ma küsin, millal te viimati õnnelik olite? Vastust pole raske aimata, tõenäoliselt sai midagi lõpetatud, ära tehtud, mingi eesmärk täidetud, mingi unistus teoks. Kõigil neil on ühine nimetaja-mingi pikaajaliselt peas olnud mõte vaikis. Tahtsin, et eksamid läbi saaks, mõtlesin sellele ööd ja päevad, õppisin nagu segane ja korraga-vaikus! Tahtsin endale jalgratast, kogusin, unistastasin, nuiasin vanemaid, ja lõpuks oli ta olemas-minu uus jalgratas ja ma ei pidanud enam sellele MÕTLEMA!
Aga mis siis juhtuks, kui meil oleks oskus mõte vaikima sundida igal hetkel kui me seda soovime? Siis saabuks maa peale tõeline rahu, pidev õnnetunne, tõeline olemine. Miks me seda siis ei tee? Nüüd astubki vahele tõeline piider, meie igaühe sees elutsev
EGO.
Ego ei taha rahu, ta tahab konflikti. Ta tahab olla teistest parem, kuuluda kuhugi, identifitseerida ennast minevikus juhtunud sündmuste kaudu või tulevikus loodetavasti juhtuvate sündmuste kaudu. Kes sa oled? Ma olen ehitaja, ma olen 4 lapse ema, ma olen keskerakondlane, ma olen nats, ma olen invaliid, ma olen endine sportlane, ma olen tulevane kirurg, ma olen tulevane WSOP bracleti omanik. Vatta fakk? Tead kes sa oled? Sa oled INIMENE, nagu põder on põder ja siga on siga. Sa oled SINA, kellele siin maailmas elamiseks on antud see keha, milles sa oled, see olevikuhetk, mis sulle praegu vastu vaatab. Sa vaatad praegu seda arvutiekraani, vaata enda ümber, sa oled ainulaadne maailmas! SINA ei pea kuhugi kuuluma, SINA ei pea oma väärtuse tõstmiseks rääkima, mida sa korda oled saatnud, SINA ei pea õnnelik olemiseks tulevikust lunastust otsima. Proovi vaadata enda ümber tähelepanelikult, proovi mitte segavat mõistust tähele panna, mis sulle midagi samal ajal ette hakkab ütlema. Vaata tähelepanelikult kasvõi pilti seinal. tunned praegust hetke? saad aru, kui vähe sa selles viibid?
Ok, tl;dr.
Mida teha? Esimene samm oleks eraldada ennast oma mõistusest. Jälgida kõrvalt oma mõtteid nende tekkimise ajal ja nendega kaasaskäivaid tundeid. Faking monkey, kuidas ta callis mu 3beti sellise pasaga, raisk saaks kätte, pooks munepidi üles! Ei, meiega ei juhtunud midagi. Meie ego sai kannatada, kes peab ennast hästi tundmiseks kellestki üle olema, kellel on oma tõde, mida ta peab koguaeg kuulutama, kes ammutab oma energia minevikust ja visualiseerib selle tulevikku. Ei, meie muigame kõrvalt, vaatame huviga, kuidas meie ego sipleb MEILE nii tähtsusetu asja pärast, nagu mingi raha kaotus. Sest meil on midagi, mis on tõeliselt tähtis ja asendamatu- seesama hetk, milles me terve elu viibime. Olevikuhetk. Ego vihkab olevikku. Tal ei ole selles midagi. Ta ei saa sellest oma eksistensile tõestust, oma jätkusuutlikusele kinnitust.
Asjad on nagu nad on. Olevikus sul ei ole muresid. Mured ja probleemid ei saa eksisteerida olevikus. Ainult tulevikus või minevikus. nende mõtetega tänaseks lõpetame, mine nüüd ilusasti magama, head und.
Saturday, October 2, 2010
Mõnus

Poker is easy.
Pendeldan seal 23$ ja 11$ mängude vahepeal, hetkel jälle ilusasti 23$ mängudes, 140$ puudu 34$ shotist. Täna targutada ei viitsi, ütlen ainult niipalju, et TILT on võidetav. Unustage ära igasugused Poker mindsetid ja Tommy Angelod ja minge algallika juurde. See on Buddha ja teised toredad vanamehed, kes paartuhat aastat tagasi ülima tõe avastasid ja mida kahjuks aastasadu valeti on väänatud. Elu on ilus, nagu tuntud pothead pokkeriprod foorumist pidevalt mainib.
Üks positiivne uudis kah: nimelt löödi 2+2 foorumis HUSNG headsup ja cash HU eraldi alafoorumiteks, nüüd hea seal HUSNG rahvaga arutleda, mingid HUcashi dongid ei roni enam oma bumhuntimisstrateegiatega tuju rikuma! Lol, tegelt nii hull ei ole, aga parem ikkagi.
Subscribe to:
Posts (Atom)